Juba mitmendat õhtupoolikut imestan ega suuda kuidagi mõista, miks küll kellaaeg ja see, kui valge väljas parajasti on, omavahel kokku ei lähe. Kas olen ennast siis unustanud pimedasse aega või lihtsalt ei suuda uskuda, et valge aeg nii pikaks veninud on - igal juhul on raske harjuda sellega, et päevavalgus võib tähendada ka varaseid õhtutunde, mitte seda, et vaevalt on pärastlõuna kätte jõudnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar