Mis saab siis, kui ühel päeval avastad, et maailm, mis oli Sulle nii tuttav ja milles kõike teadsid, milles igal asjal oli oma kindel koht, on korraga muutunud teistsuguseks. Selliseid mõtteid ajendas mind mõtlema viimaste aegade kogemus.
Nii näiteks avastasin ennast mõtlemast, et ühest ansamblikoosseisust on puudu pillid, mis pole sinna kunagi kuulunud, aga mis võiksid bändi kõlale (vähemalt minu jaoks) palju juurde anda. Ise selle kõige juures mõistes, et tegelikult pole see võimalik ja isegi vajalik.
Teiseks leiuks oli see, et mõistmatul kombel ei leidnud ma ennast mulle nii tuttavast muusikast üles. Ei tea, kas tegid oma töö väsimus või mitte just kõige parem vaimne ettevalmistus - igal juhul ei suutnud muusikasse sisse minna. Mõtlesin, et see ei saa ju nii olla, et ühel hetkel on tunne ja teisel mitte. Endas selgusele jõuda püüdes panin aga plaadi masinasse ja lasin endale omast muusikat ning avastasin, et ilmselt on asi milleski muus, kui lihtsalt väljakasvamises, sest plaadi peal olid need lood täpselt sama head ja kaasakiskuvad, kui ma neid mäletasin.
Kolmandaks ei suutnud ma tuvastada ühte inimest hääle järgi. Jälle olin omadega puntras, sest ometigi tean seda häält läbi ja lõhki - kuidas siis nüüd sedamoodi juhtus, et teda ära ei tunne. Kuulasin ja mõtlesin ning viimaks leidsin, et ju siis on sihilikult see hääl nii teistsugune, et teda ära ei tuntaks. Või siis lihtsalt pole mul siiani olnud võimalust seda häält sellises kontekstis kuulda.
Ja nii see maailm hukas ongi - kõik on teisiti, kui enne. Kas on see halb või hea, sellest saab alles hiljem aru. Igal juhul on asju, mille üle järele mõelda.
2 kommentaari:
heh, ma juba ootasin, millal Sa oma väljamõeldud mullist nimega "nii-tuttav-ja-turvaline-maailm" välja oled sunnitud tulema.. nädalake läkski. teretulemast tagasi!:-)a.
Ma ei tea, kas pean Sind kurvastama, aga see mull (nii-tuttav-ja-turvaline-maailm) on endiselt alles ja hea, sest selles osas ei ole midagi muutunud (kui, siis ainult paremuse poole). See aga, mis oli muutuma hakanud (ütleme - millest eraldumas olen olnud), on nüüd ehk lihtsalt oma muutumisega minu maailmast väljuma hakanud.
Aga mullis elamist jätkan endise mõnuga - nii hea on selle sees olla!
Postita kommentaar