Viimati raamatukogus käies haarasin kaasa kaks "Loomingu Raamatukogu" köidet - Mihhail Bulgakovi "Üheksa unenägu" ja Jaan Krossi "Doktor Karelli raske öö". Suur oli minu avastus, kui leidsin need olevat näidendid. Kindlasti on nüüd neid, kes pead vangutavad ja omaette pobisevad - no kuidas ta seda ei teadnud. Ei teadnud jah - ja sest pole miskit ju, sest nüüd ma tean. Lisaks tean ka seda, et mis nende näidendite sisu on.
Mõlemad köited sisaldasid kahte näidendit ja lugemisel tuli mõlemast valikust üks esile. Bulgakovi puhul oli selleks "Insener Reini unenägu" ja Krossi puhul "Doktor Karelli raske öö".
Kuigi mulle ulme ei meeldi, mõjus siiski huvitavalt Bulgakovi nägemus sellest, kuidas ajamasinaga inimesed rändavad - kuidas 20. sajandi esimesse poolde saabub Ivan Julm ja kuidas 20. sajandi esimesel poolel elavad inimesed liiguvad 23. sajandisse ning jäävad sinna kinni. Minu arvates on Bulgakov ajamasina vahendusel leidnud võimaluse naeruvääristada (või vähemalt irooniliselt näidata) neid asju, mis talle tema ajas ei meeldi. Seda on tehtud läbi tuleviku ja mineviku vaate, läbi teistest aegadest pärit tegelaste. Samas aga on selgelt välja loetav ka see, et me ei pääse kunagi jaburdustest - st püüab inimene nii palju, kui püüab, ikka juhtub sedasi, et ka kõige paremini mõeldud asjad omavad väikeseid vimkasid.
Krossi "Doktor Karelli raskes öös" oli sees natuke rahvusromantikat, natuke mõjuvõimu ja suurel määral vaadet inimese moraalsele palgele. Kui ikka pannakse üks inimene sellese valiku ette, mis sunnib vaid halbade vahel valima ning iga otsuse korral oma põhimõtetega vastuollu minema, siis peab see ju esile kutsuma sisemise võitluse. Kui aga inimene ka teist korda panna analoogsesse situatsiooni, siis annab ta järele - öeldes, et rohkem tema enam ei jaksa ning loobub oma võitlusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar