neljapäev, 6. september 2007

Tee tööd, siis tuleb ka armastus

Jah, selle lausega tsiteerin ma Tammsaare "Tõde ja õigust". Tegusa suve lõpetuseks olen siis kogu selle mahuka teose läbi lugenud. Kui peale "Vargamäe kuningriigi" vaatamist õhinaga seda pentaloogiat lugema asusin, edenes lugemine päris hästi. Mida osa edasi, seda raskemaks lugemine läks. Ei tea, kas väsisin ära või väsis kirjutamisest ära kirjanik, igal juhul närisin ennast viimasest kahest osast suure pingutusega läbi.

Peamine tõdemus, milleni lugedes jõudsin, oli see, et aeg on läinud, aga sisuliselt on asjad ikka samamoodi. Teemad, mis meid ka tänapäeval puudutavad, on needsamad, mis olid inimeste meeltel ka sada aastat tagasi. Nii näiteks tulid kolmandat köidet lugedes silme ette aprilli lõpu sündmused, neljanda osa lugemisel aga tänapäevane Eesti elu üldse oma prassimise ja teistele mulje jätmisega. Samuti arusaam peresuhetest - oleks arvanud, et konservatiivsed eestlased sajand tagasi vaid abieluõnne(tuse)ga lepivad, kuid "Tõde ja õigus" sisaldab nii teiselt mehelt sõna otseses mõttes naise ära võtmist kui ka vallasemasid ja vabaabielusid, mille kõrvale mahuvad ära arvukad üleaisalöömised.

Pealkirjaga läheb kokku vaid esimese osa, kus Mäe Andres ja Oru Pearu vägikaigast vaevad ning oma tõe ja õiguse piirid läbi katsuvad. Edaspidi on tegemist aga lihtsalt Indreku kui linna parema elu peale saanu elukirjeldusega.

Läbivaks teemaks jääb alati Vargamäe kandi peamine probleem - kraavi kaevamine ning seeläbi soode kuivatamine. Nii jõuab Andres veel enne surma ära näha, kuidas tulevad töömehed Vargamäe jõge laiendama ning lõpuks on täitumas tema soov, mida ta kogu elu hinges on kandnud ja mille nimel lõputult rassinud - heinamaadele maa juurdevõitmisest.

Nüüd "Tõe ja õiguse" läbi lugenuna ei julgeks seda küll kellelegi teisele soovitada - minu jaoks on tegemist igava raamatuga, mille oleks saanud ka väiksema mahuga kirja panna.

Kommentaare ei ole: