Vahel olen ennast tabanud mõttelt, et kui palju meie igapäevasest teineteisemõistmisest sõltub sellest, kust oleme me tulnud, milline on olnud meie taust. Nii määrab väga palju ära see, kas kogetud elamused on sarnased või täielikult erinevad.
Sellised sama kultuurikonteksti mõtted selgitavad sageli selle, et Sa saad vaid alustada lauset, kui keegi Sinu ümberkaudsetest selle kohe lõpetab ning teab täpselt, mida ja kuidas Sa mõtlesid. Võtame või näiteks filmi "Sügisball", kus üks peategelastest hoidis käes raamatut "Avameelselt abielust" - see kirjutis on üheks legendaarsemaks raamatuks meie minevikust, samas kui võõramaalasele ja ka nooremale põlvkonnale tähendab see vaid ühte raamatut. Inimese jaoks, kes sama tausta ei oma, jääb olukord aga arusaamatuks ning ta tunneb ennast väljajäetuna.
Umbes samalaadsed mõtted leiavad tee mu pähe ka siis, kui saan tuttavaks mõne uue inimesega. Kui nendega, kellega juba ammu tunned, võid ka ilma sõnadeta vahel tundeid ja emotsioone edasi anda, siis tekib väike hirm, kuidas uue inimesega hakkama saada või kuidas tema saab aru Sinu poolt väljendatud mõtetest. Kuigi tutvuse edenedes selgub enamasti, et olulised on ühesugused väärtushinnangud ning vahel leiad vajaliku "kiiksu" ka pikema seletamiseta uue inimesega, samas kui vana tuttavaga siiski aeg-ajalt tunned ennast vastu seina jooksmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar