esmaspäev, 3. september 2007

Meelelahutus, sõna tõsises mõttes

Sattudes kinno vaatama filmi, mida Sa ise poleks välja valinud ja mille suhtes pole Sul mingit arvamust, võid ometi avastada ennast meelelahutust nautimas.

Mäletate, just mõned päevad tagasi kirjutasin, et pole leidnud filmi, millest kirjutada. Nüüd ma siis sellise juhukülastuse peale ühe leidsin.

Hea, et "Die Hard 4.0" vaatamise juurde juhuslikult sattusin - muidu oleksin ehk jõudnud ennast negatiivseks elamuseks häälestada. Teada on, et selle "seeria" filmidest sügavad sisu otsida pole mõtet. Õnneks on aga leida meelelahutust - aeg kinos möödub märkamatult. Kuigi linateos sisaldab palju ebausutavat, ei sega sellised reaalsusest kõrvalekaldumised ning efektselt peab film lõpuni vastu. Tekib vaid küsimus, kuidas Bruce Willis (või siis tema tegelaskuju) selle neljakordse läbiraputamise (mida "Die Hard" filmid kahtlemata olnud on) vastu on pidanud.

Filmi enda saab aga meelelahutuse alla lahterdada - žanr, kuhu selline film kuuluma peabki.

Kommentaare ei ole: