10. märtsil kandsid Tarmo & Toomas Urb "Estonia" kontserdisaalis ette "Päikesekontserdi". Alustuseks pean ausalt tunnistama, et kontserdi alguses olin ma täielikus masenduses - mõtlesin: "Appi! Nii igav! Saaks see juba ükskord läbi!". Kuid aeg läks edasi ja igavus kadus ning umbes poole tunni möödudes avastasin, et olen ennast suutnud häälestada kontserdil pakutava muusika lainele ning etteantud tempo, rütm ja meloodia sobivad mulle päris hästi. Võib-olla aitas kaasa, et teemad, millest lauldi, on mind väga lähedalt puudutanud ja nendega seotud emotsioonid alles väga värsked.
Laulud olid kõlaliselt hardad ja ilusad, kuigi vahel kantud väga kurbadest ja igavikulistest mõtetest, puudutades sel moel arvatavasti iga kuulaja hinge. Taaskord leidis kinnitust minu ammune arvamus, et muusikud peaksid kirjutama laule endi eludest ja vaid nad ise on oma lugude parimad ettekandjad, sest siis langevad rõhuasetused paika ja laulu tagant paistab muusiku hing välja.
Häälematerjali, mida kasutada, on vendadel Urbidel küll ning ütleks, et selle pealt nad kokku ei hoidnud. Hämmastav on, kuidas saalis valitses täielik vaikus, kui järjekordne laul ettekandmisele tuli, ning laulja hääl saalis vaikse, kuid võimsana ringi lendles.
Lisada sooviksin veel, et "Estonia" kontserdisaal tundus antud kontserdi jaoks liiga formaalne - minu arvates peaks selline muusika kõlama mõnes hubasemas ja õdusamas kohas, et sisu ja vorm omavahel kooskõlas oleksid.
Kokkuvõtvalt: mõnus muusika laupäevaõhtus!
2 kommentaari:
Kuigi tundub, et päris hull see kontserdielamus ei olnud, on mul siiski kahju, et see Sinu jaoks (vähemalt alguses) masendavaks kujunes. Teades, et Sulle samalaadne muusika meeldib ning teades veidi ka Sinu mõtteid maailma ja selle korralduse suhtes eeldasin (ekslikult), et Urbide laulud Sulle meeldiksid. Aga näe, arvad küll, et tunned inimest, kuid tegelikult...
Võib öelda, et vaimustusest mind see kontsert karjuma ei pannud - ei tea, kas oli asi minu meeleolus või formaalses õhkkonnas või hoopis selles, et "trenn" oli tegemata. Üldiselt arvan, et olid head lood küll, aga sel õhtul polnud mul sellist tuju, et kurbusest nõretavaid lugusid kuulata.
Teine asi on see, et ma ei suutnud päris lõpuni uskuda seda kõike, mis mulle pakuti, ja ehk ka seetõttu ei olnud päris valmis lõpuni "kaasa lendama".
Postita kommentaar