Mulle on alati meeldinud skautide põhimõte (ise küll kunagi skaut olemata), et päevas tuleb teha vähemalt üks heategu. Olen püüdnud seda põhimõtet järgida ka oma igapäevatoimetuste juures ja tõeliselt vahva on näha naeratavaid ja vahel ka üllatunud nägusid, kui kellelegi head oled teinud. See on mõnusalt südantsoojendav ja väärt vaatepilt.
Kuid vahel tundub, et mööduvad päevad ja seda ei mäleta, kas oled midagi head teinud või ei. Siis tekib tühi tunne hinge ja midagi on justkui puudu. Seepeale püüad ennast parandada ja ajendada ennast häid tegusid tegema ning võimalusi oma abi pakkumiseks otsima - see toob taaskord päikese välja ja muudab tuju paremaks.
Aga mida teha siis, kui vahel tahaks midagi halba teha ja teedki seda? Kuhu panna või mida hakata peale tundega, et ei suuda ennast talitseda ja kurjad jõud pääsevad Su seest valla? Millega ehmatada endast eemale õelaid mõtteid ja musti tegusid? Eks ikka enesekasvatusega! Kuid tunnistan ausalt, et vahel ei saa ma sellega hakkama ja siis teengi ühe halva teo päevas ja tundub justkui oleks päev korda läinud. Aga kas tegelikult ka on? Pärast muidugi südametunnistus vaevab, et oli mul seda nüüd siis vaja teha. Ja hingerahu tagasisaamiseks pean tegema rohkem kui ühe heateo päevas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar