Enne kui minna etenduse enda juurde, tahaksin rääkida kohast, kus seda mängitakse - Hobuveskist. Maailmas võib ju olla suuri ja uhkeid teatreid, samamoodi ka Eestis, kuid siiski on Linnateater mõnes mõttes ikka täiesti iselaadses olukorras. Palju on selliseid teatreid, mis võiksid oma mängupaigaks valida 14. sajandist pärit hooneid? Ilmselt mitte väga palju. Aga Linnateatril on just selline võimalus ning on äärmiselt vahva, et sellist võimalust ka agaralt kasutatakse.
Näidendi juurde minnes alustan autori enda sõnadega: "Mõtlesin, et kirjutan siis sellel teemal (kuidas vett pole kõikjal piisavas koguses saada) ühe näidendi, aga mulle tundub, et see, mis valmis sai, võib rääkida igaühele hoopis ise juttu. Ma loodan."
Minule jutustas see näidend elu ja surma vahelisest piirist, kui pole eluks nii vajalikku vett. Samas ka sellest, milliseks võivad inimesed muutuda ja mida teha, kui tunnevad, et nende elu sõltub sellest, kuidas nad konkreetsel hetkel käituvad - see tundus ühest küljest väga naljakas, kuid teisest jälle täiesti inimlik. Näidend pani mind mõtlema sellele, et asju, mida me nii iseenesestmõistetavalt võtame, peaksime oskama rohkem hinnata. Ja lõpuks sellest, et igal hommikul tõusma ja uuega päevaga alustama panevad meid ikka usk, lootus ja armastus. Nende kolme tunde najal veame me ennast ju tegelikult elust läbi. Ja kuniks me neid tunneme, on ka elu.
Allan Noormets ja Andres Raag esitasid oma rollid veenvalt ja sisukalt, väljendades kogu oma olemusega situatsioone ja emotsioone, millesse nad sattusid. Nendevahelise dialoogi ajal oli näha suhtluspalli intensiivset liikumist kahe tegelase vahel isegi siis, kui valitses vaikus. Kuid dialoogidest enam avaldasid mulle muljet nende peetud monoloogid - sisevaade inimesi elule ja selle elu valule. Monoloogid jõudsid sügavale mu hinge ja elasin tegelastele kogu hingest kaasa, et lõpplahendus oleks ikka hea. Näidendi kolmanda osatäitja, Ursula Rataseppa (EMTA lavakunstikoolist), lavaleilmumine tekitas ilmselgelt õhus elektrit ja pani ruumi mõnusalt intriigist särisema. Tema rollikäsitlus tundus küll veidi kammitsetud, kuid siiski pani ta ennast jälgima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar