24. märtsil toimus Linnahallis muusikalihittide kontsert "Öölaps 3". Läksin sellele kontserdile peamiselt Marko Matvere ja Jassi Zahharovi pärast, kes oma lauluhäälega on mind ära võlunud. Õnneks oli positiivseid avastusi laval ka teisi ja nii võib kontserdi plusspoolele kanda.
Kirjutaks esmalt kontserdi üldist positiivset muljet õõnestanud asjadest. Esiteks jäi arusaamatuks, mis oli "õhtujuhi" Andrus Vaariku eesmärk - tema vahetekstid oli justkui täis kibestumust ja pettumust, samas aga ka lünklikud ning kontserdi konteksti mitte just kõige paremini sobivad. Teiseks rikkus üldist vokaalselt kõrget taset Jakko Maltis, kes esitas lugusid, mida mina olen eelnevalt kuulnud Koit Toome esituses. Võib-olla polekski tema esitus nii talumatu olnud, kui poleks Koit Toome värvika ja võimsa hääle kõla kõrvus, kuid võrdlusmomendi olemasolul oli Jakko Maltise esitus talumatu. Tekib küsimus, miks pandi Jakko Maltis laulma laule, mida ta ilmselgelt "välja ei vedanud"?
Kontsert oli jagatud kahte ossa ning tundus, et esimeses pooles hoidsid esinejad ennast tagasi, et siis teises pooles anda endast kõik - vähemalt jäi selline mulje kuulates Kaire Vilgatsi, Marko Matvere ja Jassi Zahharovi esitusi. Esimest korda õnnestus mul näha-kuulda Nele-Liis Vaiksood, kes võitis minu poolehoiu oma suurepärase lauluhäälega ja õrna emotsionaalse olemisega. Maarja, kelle lauluoskust olen küll alati hinnanud, kuid kes pole oma olekuga mulle eriti meeldinud, esines taaskord suurepäraselt ja oli seekord päris sümpaatne. Positiivse poole pealt tuleks esile tõsta ka JZ Belle'i, Susan Lillevälit ja Bert Pringit.
Kirjutaks esmalt kontserdi üldist positiivset muljet õõnestanud asjadest. Esiteks jäi arusaamatuks, mis oli "õhtujuhi" Andrus Vaariku eesmärk - tema vahetekstid oli justkui täis kibestumust ja pettumust, samas aga ka lünklikud ning kontserdi konteksti mitte just kõige paremini sobivad. Teiseks rikkus üldist vokaalselt kõrget taset Jakko Maltis, kes esitas lugusid, mida mina olen eelnevalt kuulnud Koit Toome esituses. Võib-olla polekski tema esitus nii talumatu olnud, kui poleks Koit Toome värvika ja võimsa hääle kõla kõrvus, kuid võrdlusmomendi olemasolul oli Jakko Maltise esitus talumatu. Tekib küsimus, miks pandi Jakko Maltis laulma laule, mida ta ilmselgelt "välja ei vedanud"?
Kontsert oli jagatud kahte ossa ning tundus, et esimeses pooles hoidsid esinejad ennast tagasi, et siis teises pooles anda endast kõik - vähemalt jäi selline mulje kuulates Kaire Vilgatsi, Marko Matvere ja Jassi Zahharovi esitusi. Esimest korda õnnestus mul näha-kuulda Nele-Liis Vaiksood, kes võitis minu poolehoiu oma suurepärase lauluhäälega ja õrna emotsionaalse olemisega. Maarja, kelle lauluoskust olen küll alati hinnanud, kuid kes pole oma olekuga mulle eriti meeldinud, esines taaskord suurepäraselt ja oli seekord päris sümpaatne. Positiivse poole pealt tuleks esile tõsta ka JZ Belle'i, Susan Lillevälit ja Bert Pringit.
Kontserdi lemmiklooks oli minu jaoks Kaire Vilgatsi ja Marko Matvere lauldud "No mis seal siis on?", milles oli särtsu ja teravust. Huvitava tegutsemisskeemi tekitasid aga "Georgi" laulud - nii, kui tundus, et järjekordne laul kuidagi väga tuttavalt kostub, haarasin kavalehe järgi ning avastasin, et loomulikult on lugu taaskord pärit muusikalist "Georg" - ju siis olid lood tuttavad ja niivõrd teistest erinevad, et selline refleks tööle hakkas.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kontsert midagi erikordset ei olnud ja vaimustusest kilkama ei pannud, kuid meelelahutuseks sobis küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar