Pealtvaataja

Ma vaatan pealt. Ma analüüsin. Ma püüan aru saada, mis toimub. Ma püüan näha asjade taha. Ma olen pealtvaataja. Mulle on antud võimalus kõrvalpilk heita elule. Mind on kutsutud publikuks. Ma olen aktiivne pealtvaataja. Ma annan ka omalt poolt midagi juurde. Aga ma olen enamasti pealtvaataja. Mõnel hetkel jätan oma pealtvaataja rolli siiski kõrvale ja astun ise lavale, aga peamiselt olen pealtvaataja, sest mind huvitab, mis toimub. Veel enam aga huvitab mind, miks toimub just see, mis toimub. Nii vaatangi huvitatult pealt ja püüan aimata, kui tekib võimalus, siis küsin, et aru saada.

Kui on esinejad, siis peavad olema ka pealtvaatajad. Muidu pole ju kõigel sellel mitte mingisugust mõtet. Ega siis esinejad iseenda jaoks seda kõike tee - ikka kellegi teise jaoks, nende jaoks, kes vajavad meelelahutust. Vabandust, mul läks meelest ära, et see on elu. Aga mis muud see elu ikka on, kui üks suur illusioon, mille oleme endale loonud ja mille loomisele on kaasa aidanud ka teised inimesed meie ümber. Illusioon, mis aeg-ajalt tundub kildudeks pudenevat, aga mille purunemiskatsetest me ennast väga pikalt häirida ei lase, sest meil on seda illusiooni vaja, on vaja uskuda ja loota.

/Kui palju on minu ümber illusioniste, ei oska ma ilmselt kokkugi lugeda. Mõned ikka tulevad meelde, kui mõtlema hakata. Kuigi olen nende loodud illusioonid läbi näinud, lasen ennast ikka ja jälle kaasa kiskuda, kasvõi meelelahutuse pärast või siis selleks, et hetkekski astuda välja nendest igapäevastest illusioonidest, millega päevast päeva elan./

Ei saa endale lubada

Ma ei tea, kuidas on teiste inimestega. Ma ei tea, kuidas nemad oma elusid korraldavad. Mina olen viimasel ajal avastanud, et üks väga oluline minu tegude mõjutaja on see, mida ma ei saa endale lubada. Teistele lubamisega on lihtne - vaatad, kas saad lubaduse anda ja siis, kui tunned, et saad lubadust täita, siis ka annad. Aga iseendaga on asi sootuks keeruline. Iseendale antavate lubadustega on sedasi, et need sünnivad sisemiste võitluste tulemusena, kus tõekspidamised ja põhimõtted peavad omavahel võitlust. Ehk ongi siinkohal kindlam endale midagi mittelubada, läbi eituse anda väärtus sellele, mis tegelikult oluline on.

Nii ongi päris palju asju, mida ma endale lubada ei saa, sest minu sisemised tõekspidamised ei luba selliseid asju, lihtsalt ei näe võimalust ühe või teise asja realiseerumiseks. Samas ei saa ma endale lubada ka mõnda asja tegemata jätta, sest see oleks lihtsalt rumal ja mõtlematu.

Ikka head teha

Olen jälle selle tsükli sees - seda nimetan ma vajadus-head-teha tsükliks. See on selline tsükkel, mille vältel mul tuleb head teha, et tasakaalustada maailma. Kuigi ma tean, et mina pole see, kes peaks head tegemisega väga palju vaeva nägema, on siiski elu sedasi seatud, et ma tahan teha head, tahan, et maailm saaks parem.

Eks ma ise imestan selle üle alatasa, miks ma võtan enda mureks asju, mis minu mured tegelikult ei ole. Aga teha pole midagi, sest selline ma juba kord olen - iseennast kirudes asun olukordi lahendama ja asju toimetama, et nad tehtud ja valmis saaksid. Kuidagi peaksin leidma selle sisemise rahu, mis laseks mul nendest asjadest külmalt mööda jalutada või võtta kuidagi teistmoodi seda, mida süda mind tegema sunnib.

Milline saab seekordne panus kokku? Kas ka seekord tuleb mul vanematele ja targematele inimestele näidata kätte, milliseid aardeid nad enda käes hoiavad ja kuidas nad võiksid mõnikord veidi teisiti vaadata asjade peale, mida nad ilmselgelt alahindavad?

Iseennast korrale kutsuda

Nüüd olen siis jõudnud nii kaugele, et olen hakanud iseennast korrale kutsuma. Mis see siis on, et ma otsin midagi sealt, kust ma varem midagi otsinud ei ole, märkan neid asju, millele ma varem tähelepanu pööranud ei ole. Ennast pean korrale kutsuma selle pärast, et ma ei taha olla selline inimene, nagu praegu kipun olema. Ma tahan olla parem, tahan olla puhtam, tahan olla ausam. Ja nii peangi enesega vaeva nägema. See on küll väga raske, aga ma tean, et kui ma seda väga tahan ja endast kõik annan, siis ma saan sellega hakkama.

Selle kõige sees aga arvan, et kusagil ehk antakse vastus (või pigem seletus) sellele küsimusele, mis juba tükil ajal mu peas ringi käib ja mis mitte kuidagi ei käi kokku sellega, mida näen ja millest aru saan.

Kusagil ikka...

Kusagil ikka, mingil hetkel, on olemas ka ihaldatud reaalsus kõigi unistuste, unelmate, ootuste ja lootuste vahel. Et oleks oskust märgata, aru saada ja kui juba aru saadud, siis hinnata ja hoida:

Aega sättida

Tänapäevased inimesed sätivad oma aega mingil määral ikka teleri järgi - kui sealt parajasti midagi tulemas on, mis vaatamist väärib, püüavad inimesed ikka omi asju selle järgi korraldada.

Kuna minu elu käib väljaspool telerimaailma ja seetõttu pole mul seal pakutava järgi midagi vaja sättida, siis mitmel õhtul olen enda aega korraldamas märganud hoopis huvitavaid tegelasi. Nendeks on pilved ja päike. Minu aja võtavad nad endale siis, kui päike hakkab silmapiiri taha vajuma ja oma kiirtega pilvedel järjekordset värvimängu alustab. See on huvitav avastusretk, mis mitme tunni jooksul mind endaga kaasa võtab - seda, kui pikalt ta kestab ja mida seekord pakkuda on, ei tea ma kunagi ette. Ehk ongi see põhjuseks, miks sellise naudinguga lasen loodusel oma aega ja selle kulgemist korraldada.

Aeg muudab kõike

Kui hetkel, mil kõik toimus, tundus mulle, et sain aru sellest, et ei hoolita, siis nüüd, veidi asjade üle järele mõelnud ja natuke taustainfot kogunud, saan aru, et see oli hoopis jõu demonstreerimine, protestiavaldus ja kõik, mis sinna juurde käib. Aeg, mis kõike muudab, on ühe mu elustseeni taaskord uude valgusesse asetanud.

Kõige selle juures tahaksin aga suuta kiiremini reageerida ja aru saada, aga kui elu pakub selliseid kihistumisi ja asjade selgeid piirjooni koheselt välja ei joonista, siis ei oska minagi neid näha. Läheb aga mõni aeg mööda, selgub nii mõnigi huvitav fakt ja asjad saavad selgemaks, tegude motiivid tulevad esile.

/Kui minu soov oli olla/saada tugevuseks, siis saan aru, et selleks ma olengi juba saanud - mul on hea meel selle üle, et soovid täide lähevad (ja veel nõnda kiiresti)! Laseme aga samas vaimus edasi, sest tunnen, kuidas tugevus minu sees kaunisti kasvab./

Jaanuar läbi

Homsega saab siis jaanuar läbi. Ta on läinud nii kiiresti, et pole arugi saanud, kuhu ta kadus. Täna, kui taaskord päike säras ja vett tilkus räästastest, mõtlesin mina kevadele, mõtlesin sellele, et tuleb veebruar ja siis märts ja siis ongi kevad käes. Seda aega ma ootan praegu, ootan kannatamatult. Ega see aeg siis minu ootamise pärast kiiremini kätte tule, aga ma siiski ootan, sest mina tahan nii. Ja ometi lasen ennast ka praegusel päikesel kaasa viia, viia kaasa talviste seikluste maale, mis sellest, et minu mõtted näevad kõikjal juba sulanud lund ja soojust ja tärkavat loodust.

Olla siinsamas ja ometi olla ära, olla selles hetkes ja ometi olla kusagil mujal, kusagil ekslemas. Praegu on selline aeg, mil käin päris tihti ära, uitan unistuste ja unelmate vahel, mõte lihtsalt läheb teele ja mingi aja pärast saan aru, et mind pole olnud neis hetkedes kohal, mis vahepeal mööda on läinud. Ehk on see ka põhjus, miks jaanuar sellise kiirusega mööda on saanud.

Kevad tuleb, mul ju oma tavapärane kevadekuulutaja täiesti olemas - temagi annab märku, et kevad on peagi kätte jõudmas, ta on talveune ära maganud ja nüüd alustanud taas uute lehtede ajamist. Käes on ootamise aeg, et vaadata, kas sel kevadel on tal plaanis ka õitseda või piirdub ta vaid kenade roheliste lehtedega, mis praegu just mulla seest oma pead välja on pistnud.

Veel üks lubadus

Ma annan Sulle
veel ühe lubaduse,
tean-tean, et Sa arvad,
et ma seda tegema ei peaks
ja peaksin olema
hoopistükis hoolikam.

Aga ma TAHAN SULLE
anda SELLE lubaduse -
ma luban, et Sinu omaks
saab ainult see osa
minust, mida võib nimetada
kõige paremate sõnadega,
ma luban, et Sinuga
eal me ei raiska aega
igasuguse tühja-tähja
ja mõttetu jama peale.

Selline on minu
südamest tulev lubadus,
sest see armastus,
mis hingab minus,
näeb seda ainsat võimalust
vaimustavaks eluks.

Sa näed, ma olen
juba selle lubaduse
tõekssaamise poole
asunud tasapisi teele.

Vaid ühte?

Sa tahtsid ühte,
ma keeldusin,
sest teadsin,
et ei suuda ma
vaid ühega piirduda.
Sa tahtsid ühte
ja ühtegi ei saanud,
Sul kadus lootus,
Sa ei teadnud,
et mina tahtsin
rohkemat kui ühte,
tahtsin kõike
ja kui ühe andsin,
siis said Sinagi
viimaks teada,
et oli määratud
saada piiramatult
Sul seda, mida tahtsid,
mul seda, mida tahtsin.
Milleks tahta ainsat,
kui tahetut on võimatu loendada.

Loomulikkusest

Mõni asi tuleb ise ja loomulikult, ilma erilise pingutuseta. Mõne asja nimel tuleb vaeva näha. Kui on armastus, siis peab kõik olema lihtne ja loomulik, sest ainult sedasi saab see asi olla õige. Kui tuleb vaeva näha ja on vaja veenmist, võlumist või muid vigureid, siis see asi ikka õige ei ole. Ja kui armsama juures oled, siis on iga asi, mida teed, just see õige, mitte midagi pole liigset, mitte midagi pole etteplaneeritut, mitte midagi pole seesugust, mida saaksid kalkuleerida või ette näha, kõik tuleb iseenesest, kõik tuleb loomulikult, sest sisetunne ütleb ette, mis ja kuidas olema peab.

Hästi tehtud

Kui kõik on nii,
nagu Sa ütlesid,
siis on see,
mis ma tegin,
küll hästi tehtud.

Kui kõik on nii,
nagu Sa ütlesid,
siis on see,
mille ma lõin,
küll täiuslik.

Hästi on tehtud
see, mida tean,
see, mida oskan,
see, mis valmis,
sest mina tegin
selle oma ideaali
mudeli järgi
ja nii ta saigi
tehtud hästi!

Leidsin endal olevat
üleloomulikud jõud,
sest kui seda,
mis tehtud sai,
ei ole olemas,
siis ta on küll
nii reaalsuse nägu,
et ei suuda eristada
tõelisust ja seda,
mis on olematu.

Ideaalsetest mõtetest
saab täiuslikkus,
ideaalsetest soovidest
saab perfektsus,
julge vaid uskuda,
julge vaid oodata,
julge vaid loota,
et ühel päeval
saab tõeks see,
millest oled mõelnud.

Kui nii edasi läheb...

...siis ei ole mul varsti enam mitte midagi öelda. Kui kõik kulgeb nõnda, nagu praegu kipub minema, siis saabub peagi hämmastav vaikus. Seda sel lihtsal põhjusel, et ma ei oska midagi öelda. Samas tunnen ma, et mul polegi vaja midagi öelda. Veel on seal kõrval see tunne, et ma ainult oleks ja kuulaks ja laseks ajal kulgeda.

Kust tuleb see tunne, et olen kui üks tummahammas, kellel polegi justkui midagi öelda, ei tarka ega rumalat? Ja siis, hetkedel, kui tunnen, et pea on tühi ja ükski sõna mu seest väljatulemist ei oota, leian ometi sobivad sõnad ja saan ka vajalikud laused moodustatud ning endast välja paisatud.

Mis vägi see selline on? Mis jõud see on, mis minu sees sellise muutuse esile kutsunud on? Ja miks leian ennast mõnel hetkel täiesti mõttetut juttu suust välja ajamas või rääkimas asjadest, mis mitte midagi ei tähenda, suutes vaid nautida rääkimisprotsessi ennast ja tegelikult juba järgmisel hetkel unustades, millest räägiti ja mida öeldi?

Keelevääratus

Mu peas küpses üks küsimus, mis vajas küsimist. Sedasi ta siis ootas seal oma õiget aega ja siis korraga, kui olin teda taaskord ketramas, leidsin oma peas toimumas keelevääratuse (või hoopis mõttevääratuse?) ja kahe tähe muutumisega sai ühest sõnast hoopis teine.

Üllatav on see, milliseid seoseid aju loob, isegi ilmavõimatuid, sest kuidas on võimalik saavutada selline olukord, kus sõna "surm" asendub sõnaga "pulm". Vaid väikese mõttevälgatuse tulemusena muutunud, aga sama määrav, sama otsustav, sama elumuutev sõna.

Imelik, kust ja kuidas selline muutus pärit on? Kui üks on võimalik ja paratamatu, siis teist sõna olen oma elus siiani välistanud ja millegipärast arvan, et see on välistatud ka edaspidi. Hämmastav on aga, et aju sellise mõtte ikka kusagilt üles noppinud on...

Naljakas tundub kogu see asi mulle endale, aga eks ma tean samamoodi, et sügaval sisemuses ongi see vastus küsimustele, millele ma vastuseid otsin, kuid siiani pole olnud piisavalt osav neid leidma.

Mõned tunnid hiljem: tekkis veel teinegi sõnapaar, samamoodi, kahe tähe äramuutmisega sisuline muutus, asendada üks mõte teisega, luua midagi uut selle asemele, mis praegu on, anda ühe tunde asemele teine.

Kas piisab?

Kas kahest korrast piisab, et aru saada, milline on korrapära? Selline küsimus on mu peas ringi käimas. Kui kaks korda järjest areneb olukord täpselt samamoodi, viies täpselt samasuguse tulemuseni, siis peaks see ju olema juba muster? Või vähemalt sedasi tundub minule praegu.

Ja see, milliste mõtete ja ootustega lähen mina asja sisse, ei saa kuidagi teoks. Kust küll leida see õige tee, mis viiks mind soovitud tulemuseni? Ei saa ju ometi lihtsalt ootama jääda ja kõrvalt vaadata, kas elu korraldab kõik nii, nagu vaja on, või ei tee ta seda mitte? Ikka ise tahaks meisterdada oma elu.

Samas ei oska ma eriti tõsiselt ka tekkida tahtvasse mustrisse suhtuda, sest kõrvale on tekkimas hoopis teine muster, kus kõik asjad lähevad minu esialgse tõuke peale soovitud suunas kenasti edasi - ehk juhtimine on minu käest ära võetud ja mina saan vaid enda astutud esimese sammu peale tekkinud sündmustejada nautida. Tore on ära tunda ja aru saada, mis asjad võiksid kokku käia ja millised inimesed tasub omavahel siduda - selliste äratundmiste najal on hea oma elul kulgeda lasta. Nõnda, et oleks hea. Nõnda, et oleks mõnus.

Veelgi parem

Nägin kõrvalt, kuidas inimene kahtles selles, milleks ta võimeline on või kas ta saab piisavalt hästi hakkama sellega, mida ta teeb. Nägin kõrvalt ja juba siis imetlesin seda väikest osa, mida näinud olin. Nüüd, kui olen näinud, et inimese sees on kahtlused, ja saanud veelgi lähemalt jälgida inimese toimetamisi, võin südamerahuga kinnitada, et ta on veelgi paremaks läinud, saab veelgi paremini hakkama sellega, mida ta parajasti teeb. Imetlusväärne, millise täiuseni võib inimene oma oskused välja arendada. Sügav kummardus meistrile, kes, ma tean, siiski ei oska kuidagi rahulduda saavutatuga, tema peab ikka edasi püüdlema, sest ikka on midagi sellist, mida edasi arendada, midagi sellist, mis lihvimist vajab, midagi sellist, mille iga üksik detail ei ole veel läbi mõeldud.

Mina aga vaatan ja imetlen, aina enam, veelgi rohkem. Ja pean seda väga suureks auks, et saan meistri tegemistest osa...

Välja kutsutud

Mulle meeldivad väljakutsed. Mulle meeldib raskustest võitu saada. Mulle meeldib, kui eesmärgi saavutamiseks tuleb vaeva näha. Need asjad on mulle ikka meeldinud ja tore on, kui satun seltskonda, kus inimesed saavad minust aru ning oskavad luua olukordi, kus emotsionaalses plaanis väljakutseid esitades suudavad nad mind panna rohkem andma ja edasi püüdlema.

Selliste motiveerijate abiga võin ennast leida tegemas asju, millega ma arvasin, et ma hakkama ei saa. Väljakutsete esitajad on headeks abimeesteks edasiminekul, sest ikka on vaja, et keegi väljastpoolt mu enda poolt seatud eesmärke edasi nihutaks ning näitaks kätte selle, mida veel saavutada võiksin.

See, mida olema ei saa

See kõik, mis toimus, oli see, mida mitte kunagi olema ei saa. Aga kõik, mis olema peaks, sai õigesti ja ilusasti. Naljakad seosed loob elu, tahtmatult, aga siiski. Korraga avastasin oma peas mõtte, mida ma enne kuidagi näha polnud osanud. Kõik toimus lihtsalt sedasi, nagu ma olen näinud, et asi peab olema, ja kummaline oli üldse sellise seose tekkimine. Siis veel sinna juurde ka teine osa rituaalist, täiesti sujuvalt, ilma erilise keerukuseta.

Elu tegi teoks taaskord ühe võimatu asja. Lihtsalt tahtis, võttis kätte ja tegi. Mina aga vaatasin kõrvalt ja imestasin, et mis siis nüüd toimub ja kas siis asi on tõesti sedasi, et see asi, mille peale mina isegi mõelda pole osanud, on nüüd siinsamas toimumas ja tõelisuseks saamas.

Taaskord tuleb pähe moraal: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Tegemise põhjused

Kui püüdsin öelda, et see asi ei pea ju täiuslik olema, ei saanud ma seda mõtet endast väljagi, kui vastuseks tuli:
"Ükski asi pole tegemist väärt, kui ta pole täiuslik. Kui täiuslikkuse poole ei püüdle, pole üldse mõtet teha."

Kuigi ma ka ise olen mõnedes põhimõttelistes asjades täiuslikkuse poole püüdleja ja ideaali otsija, tundus selline mõtteavaldus konteksti arvestades kohatu, sest selleks, et täiuslikkust taga ajada, on vaja aega. Aga kui millegi tegemine käib aja peale, siis on täiuslikkuse saavutamise soov minu arvates liigne. Eks tahtsin minagi, et tulemus tuleks võimalikult hea, aga mina alustasin teisest otsast - totaalse läbikukkumise poolt asusin teele ja püüdsin anda nii palju, kui etteantud ajaga suutsin.

Igal juhul pani see väljaütlemine mind mõtlema selle üle, miks inimesed midagi teevad ja kuidas nad neid asju teevad. Võib-olla olengi ma liialt realistlik ega lase endal õhus hõljuda nende kohtade peal, kus ma tean, et mul pole mingit olulist annet või tugevust. Seal, kus oskan ja suudan, püüan ikka ideaali poole, aga kas pean seda kõiges tegema, ei oska öelda.

Nii hea...

"Kas Sa said auhinna? Mille eest Sa selle said? Kust Sa selle said? Kas tema andis selle Sulle? Miks ta selle Sulle andis?"
"Ma olen lihtsalt nii hea!"

Selline jutuajamine leidis siis aset. Nende küsimuste juures oli paras paanika ja ma ei oska isegi öelda, mis kõik veel. Aga minu vastus oli kaljukindel, sest mida muud oleksin ma ikka osanud nende küsimuste peale vastata. Olen jah hea, olen nii hea ja veel paremgi, aga kahju, kui seda headust hinnata ei osata ja tähele ei panda, tehakse imestunud nägu selle peale, kui keegi mulle midagi heast südamest annab, sest ma olen lihtsalt nii hea...