...

Igaüks valib ise oma vangitorni...

Reliikvia

Viimasel ajal olen sattunud olukordadesse, kus mind on hakatud hoolega valvama. Sellist olukorda pole enne tekkinud, aga nüüd siis lühikese aja jooksul suisa kahel erineval korral. Valvatud ja vaadatud. Ilma mingi minupoolse võimaluseta midagi teha. Oh, reliikviaks olen saanud, võiksin ju mõelda. Tegelikult on iroonia selles, et valvatakse minu järele, et ma ula peale ei läheks, pahandust ei teeks.

Elu keerdkäigud on ikka kummalised ja ootamatuid pöördeid teevad nad sisse. Ei tea, kas peaks kellegagi sellel teemal arutlema? Mõne oma valvuriga ehk? Küsima otse, et milleks selline tegevus ette võetud on ja mis arvatakse juhtuvat...

Soorollidega raamistatud

Sellist asja pole ma ammu näinud - seda, kuidas lastel on soorollid nii selgelt paigas, et nad nendes vaid mõelda suudavad. Sellises vanuses lapsed ei peaks nii soorollikeskselt ju ometi mõtlema. Või olen mina oma arusaamadega jälle ajast maha jäänud.

Kui teismeline poiss mulle minu karjatuse peale ütleb: "See küll väga naiselik ei olnud," siis ikka kukub suu lahti küll. Mida ma oskan sellise asja peale öelda? Karm tõelisus, aga kuulda seda teismelise noormehe suust on sootuks iseasi.

Ja minu mõtted lähevad uitama hoopis teistele radadele. Sest kui mulle selline lause ette visatakse, siis ma otsin ju selle algeid - kust tulevad need arusaamad, kust tulevad need raamid. Seda kummalisem tundub mulle see, kuidas üks nende arusaamade alge hetkekski pole märganud minus naiselikkuse puudujääke, pigem vastupidine on olnud tema suhtumine. Samas on ta oma suhtumises muidugi teinud sootuks vastupidiseid käike, heites soorollid kõrvale ja rääkides sellest, kuidas poiste alla liigitab ta ka oma tütre.

Vaatan ja imestan, jälle kord võimalus oma maailmapilti rikastada, areneda ja edasi minna. 

Mõnda asja osata...

Mõnda asja ma ikka oskan. Mõeldes olukordade peale tagasi, saan ma aru, et ma olen niigi keerulise olukorra oma hoolimatu suuvärgiga veelgi keerulisemaks teinud. Repliigid "See on hoki riietusruumi huumor" ja "Ma olen juba kuu aega vaba olnud ja pagana kiire on kogu aeg, aega pole üldse niisama olla" teevad asja veel hullemaks. Kontekstist välja rebituna võivad suisa katastroofi põhjustada.

Ja mina muudkui vatran, sest mul pole midagi häbeneda, pole midagi varjata, pole midagi karta. Mõttevõimalusi annavad sellised repliigid aga veelgi enam. Ja eks ma näen usaldamatust, seal, kus peaks olema usaldus. Kahju, väga kahju.

Muidugi võib oma osa olla ka kolmandatel osapooltel ja nendelt kuuldud juttudel. Ega ma pole ka ühtegi võimalust kasutamata jätnud, et olukordi veelgi keerulisemaks teha.

Vaat mina küll ei oska

"Ma ei saa neid vaatama minna, äkki nad häbenevad. Sind nad jah ei häbene, Sinuga on nad harjunud, aga minuga võib-olla häbenevad."

Vaat selline on ühe naisterahva vaade sellele, et ta võiks minna meesterahvaid vaatama ja nende ponnistustele kaasa elada. Kuulasin ja imestasin. Ja sain aru, et mina küll ei oska, sellist vaadet omada. Samas sain ka väga hästi aru, kust selline asi tuli - eks see ikka edevus oli, naiselik edevus, mis paneb sellised raamid, et kõik käib edvistamise pealt. Ise ju hindad teisi enda mõõdupuu järgi ja siis polegi imestada, et see koht, kus mina võtsin asju loomulikult ja valehäbita, tekitati korraga mingi (võlts)häbelikkus. Inimene ei olnud piisavalt osav oma väljamõeldud valet lõpuni välja mängima - selline on minu hinnang kogu olukorrale.

Siia juurde tuleb üks teine repliik: "Mind see teie hoki ei huvita!" Väljaöeldud sõnad, millele vastupidist käitumist õnnestus mul korduvalt näha - kuna kogu maailm keerleb minu ümber, siis julgen arvata, et eks see huvi ikka minust põhjustatud on. Ja kui aus olla, siis on ka põhjust, muretsemiseks, kartmiseks, huvitundmiseks.

Lühema keti otsa...

Ma ei saa sinna midagi parata, et ma leian oma peas sellise analoogia. Jah, tsiteerides Eesti filmiklassikat - pange see loom lühema keti otsa. Kes küll lasi selle looma nii kaugele ula peale? Kes küll oli see, kes ei taibanud teda õigel ajal aheldada? Kui selline aps on juba sisse tulnud, siis tuleb ohelikke pidi ikka päris kaelarihma manu minna ja sealt kinni haarata. Ei ole siin mingit vabadust, kett peab kaelas olema, soovitavalt võimalikult lühike, parem veel kui suisa olematu.

Oh, elu-elukest, kõlab mu kõrvus Viive hääl. Tema oskab seda õigesti öelda ja õige emotsiooni sinna sisse panna. Selline lõbus lugu siis.

Bürokraatiast...

Kui kuulsin lugu sellest, kuidas on lood bürokraatiaga Prantsusmaal, siis mõtlesin taaskord, et meil siin on paradiis. Prantsuse bürokraatia tähendab siis seda, et kui inimestele peale karjuda ei mõista, siis võidki vajalikke pabereid ootama jääda. Ja pool aastat ühe mootorrolleri registreerimiseks on täiesti mõistlik aeg. Haigekassakaardi saamiseks pidi minema 2 aastat - ja mina olen osanud kritiseerida Eesti meditsiinisüsteemi, kus on kaks varianti - selleks ajaks, kui saad arsti juurde, oled kas terveks saanud või maha surnud. Oh mind rumalat küll!

Selle kõrval tundub minu kokkupuude Eesti bürokraatiaga - 10 minutit avalduse täitmiseks, 3 päeva avalduse alusel registritunnistuse saamiseks, 10 minutit tehniliseks ülevaatuseks, 10 minutit tehnilise ülevaatuse akti koostamiseks, 2,5 tundi Maanteeametis registreerimisjärjekorras olemiseks ja arvelevõtmiseks - suisa kiirmeetod. Kokkuvõttes läks 5 tööpäeva (millest kaks kulusid puhtalt ootamisele) - eelmisel neljapäeval tegin esimese taotluse ja täna sain vajaliku dokumendi kätte. Eesti bürokraatia on ikka suurepärane - kolme erineva asutusega asjad aetud nagu naksti (miks peab asju ajama kolme erineva asutusega, see on muidugi omaette teema, aga arvestades, et kõigist võimaliseks oli minu puhul kehtiv variant kõige keerulisem, siis on tulemus iseäranis kiiduväärt).

Valus, ai, kui valus

Lootsin leida mõistmist, lootsin leida arusaamist, aga leidsin hoopis selle, et mind sajaga läbi sajatati. Ja see oli valus, ai, kui valus. Niigi raskes olukorras püüdsin leida võimalust saada veidigi mõistmist. Aga sain ainult pragada.

Ja need etteheitvad sõnad mu suust - Sind polnud mul ju kusagilt võtta - jäid tulemata. Samamoodi ei saanud ma lausutud ka mitte ühtegi teist sõna, mida oleksin tahtnud. Iseäranis aga abipalvet ei tulnud üle mu huulte, sest mõistsin, et see oleks langenud vaid kuumale kerisele ja haihtunud hetkega.

Hiljem kogu olukorra peale vaadates sain muidugi aru, et pragati mind seepärast, et ma mõtlematult käitusin. Ja et hoolitakse. Aga raske on see elu sel moel - kui abikätt justkui pakutakse, aga kui seda reaalselt vaja läheb, ei hakka see kuskil silma.

Kas ainult sedasi?

Tulevad laused, ühes rivis. Mina pikin küsimuse vahele. Siis tulevad järgmised laused. Neid kuulates saan aru, et ma peangi kogu aeg endale aega välja nõutama, sest muidu mulle seda lihtsalt ei anta. Miks peab see siis niimoodi olema?

Kuidas küll sobituda sinna, kuhu ei sobi? Kui mitmeid kordi olen endale öelnud, et aitab, ja ometi leian ennast taaskord samast olukorrast, saades aru, et ma olen võimetu selle suhtes, et minna ja olla nii, nagu mõistus mulle ütleb, et olema peaks. Süda kisub ikka sinna...

Väiksusest aru saada

Kui minu ette pandi ajaskaala, siis sain aru, et mina olen sellel skaalal olematu. Niimoodi, vaid ühe lausega, tehti mulle jälle selgeks see, milline on minu koht. Või siis pigem seda, et mul ei ole oma kohta, sest minuga ei ole nii pikka ajalugu.

Kui ennemalt olen ikka tundnud seda tunnet, et aeg on see, mis mind mingitest inimestest lahutab - need puuduvad kogemused - siis nüüd, kui mul seda tunnet ei ole, leitakse ikka ja jälle see võimalus minus sellist tunnet tekitada.

Jah, pole minu jaoks kohta... Aga miks ma siis ikka ja jälle seda kohta endale nõutan? Vaat sellest rumalast peaga vastu seina jooksmisest ei saa ma aru. Pidasin ennast targemaks, arvasin endast enamat, aga nüüd olen aru saanud, et ei ole mul seda tarkust.

Koha kättenäitaja

Kui rääkisin inimestele sellest, milliseid ameteid oma elu jooksul pidanud olen, siis ühest tööotsast hakkasid nad kohe kinni. Lugu siis selline, et pidin neile selgitama, milliseid asju ma tegin Kinoliidus töötades. Ja sealt see siis tuligi, läbi mitme tõlgenduse ja konkreetsetesse hetkedesse varjundite loomise sai tulemuseks: koha kättenäitaja.

Eks ma tean väga hästi oma halba kommet teistele koht kätte näidata. Ju siis on see soodumus mul kogu aeg sees olnud. Aga selleks, et inimestega niimoodi ei juhtuks, peaksid nad ikka omama adekvaatset hinnangut endale ja oma tegevusele.

Tean, et lähen üsna sageli üle piiri. Aga ehk leevendab olukorda teadmine, et ma ise sellest aru saan, ja vajadusel ka vabandust palun....

Ükski kord...

Sellel hetkel, seal olles, sain aru, et kõik see, mida olin arvanud ja ette kujutanud, on tegelikult olemas. Ongi olemas sellised väärtushinnangud ja tõekspidamised, arusaamad ja moraalinormid, mida ikka olen hinnanud. Ja ongi olemas inimesed, kes nende kohaselt elavad.

Mul on hea meel, et ma selle kinnituse sain. Mul on hea meel, et ükski kord on asjalood sedasi, et ma ei ole endale mingeid asju ette kujutanud või loonud endale mingit illusiooni.

See kõik, mis toimus, oli suurepärane näide sellest, kuidas võibki olla. Kuidas võibki leida inimesi, kellega klapid just oma põhiliste maailmavaateliste arusaamade tõttu.

Olla sellega koos, keda...

...tõeliselt armastad.

Need on sõnad laulust, mis mulle sünnipäeva puhul välja valiti. Praegu lähevad nad iseäranis täppi.

Jah, mul oli see rõõm, olla koos sellega, keda ma tõeliselt armastan, olla tema läheduses, olla temaga koos. See on väga hea tunne. Olla koos sedasi, et me teineteist mõistame ja teineteist hoiame. Minna nii sügavale teineteise maailma sisse, iga kord, kui on võimalus kõik tõkked tee pealt ära koristada.

Saada aru sellest, et vaatamata sellele, mida ta räägib, annavad tema teod tunnistust sellest, kuidas ta mind armastab. Kuidas ta tahab, et mul oleks hea. Kuidas ja mida ta minust teistele rääkinud on. Niimoodi on mul ju lihtne, lihtsalt olla ja tema kiituse kiiluvees särada.

Saada aru sellest, et vaatamata kõigele on siiski olemas võimalus, kuidas see asi toimida võiks.

Sõge seiklus

Pidu tuleb endale ikka ise teha.

Esimese peotooni andis kätte juba tuttav olukord sadamas - ikka sama lugu, tuleb sattuda pillimeestega sama praami peale. Mis siis sellest, et olid mitte nii tuttavad pillimehed, aga kuna suund oli sama, siis ajas ikka muigama küll.

Noh, eks ma siis võtsin jalad kõhu alt välja (või siis julguse kokku) ja läksin kaema, mis toimub ja kus toimub. Ja esialgu tundus, et ei toimu, midagi. Aga siis hakkas toimuma. Kõigepealt täielik showprogramm, spetsiaalselt minule, pealkirjaga "Eesti kalamees on tantsulõvi". Ah, imetlusväärne. Seejärel arvukad tantsukeerutamise harjutused tantsupõrandal, mis said kroonitud kahe kasseti ja ühe plaadiga. Ja nii edasi...

Ühest meeletusest sai üks vahva pidu, toredate inimeste seltsis sõgedate kombe kohaselt lõpetades hommikul paadi treileri peale laadimise ja just-just peaaegu kuivaks saanud teksade taaskordse märjakstegemisega. Suur tänu suurepärastele kalameestele (oh, kui nad ise seda loeksid, saaksin ma kohe vastu päid ja jalgu, sest ise tähistasid nad ennast suur "L" tähega, aga minu hindamiskriteeriumid on vähe teised) vahva õhtu, öö ja hommiku eest!

Armastust täis

Kuulates lugu, ühe inimese elulugu, valgus mu süda armastust täis. Valgus täis selle inimese pärast, kes vaatamata sellele, mis on tema elus juhtunud, on selline suurepärane inimene, nagu ta tänasel päeval on. Ja veel enam valgus mu süda täis armastust, kui seda lugu kuulasin, sellest inimesest ajendatuna, kes on ennegi minu armastuseluugid valla lükanud.

Kogu see lugu lõppes, nagu ikka, paradoksiga.

Aga suurt ja sügavat armastuse voolamist südamesse see ei seganud...

Ma vajan...

Ma tean juba praegu,
et vajan
tuge ja toetust,
aga elu teeb nii,
et see, mida vajan,
jääb saamata,
ja pole vaja kaevata,
sest ise olen
oma elu vildakalt
elanud...

Head otsides

Parandamatu optimistina hakkasin tekkinud olukorras kohe otsima häid külgi. Miks on hea see lahendus, mis tekkima kipub. Eks on minulgi olnud omad hirmud ja seetõttu oskan päris kiiresti leida põhjuseid, miks just selline olukord soodsaks osutuda võib.

Ise aga imestan enda üle - kuidas ma ikka oskan. Ja milleks see kõik vajalik on...

On õnn...

On Sinu õnn, et Sa ei näe mu silmi, sel hetkel, kui Sa lausud need sõnad. On minu õnn, et Sa ei näe mu silmi, sel hetkel, kui ma kuulen neid sõnu.

Päikeseprillid, mida muidu ikka peetakse ebaviisakuse märgiks, päästavad meid teineteisele silma vaatamast, sel tõehetkel.

Ja automaatselt on minust väljas need sõnad, need, mida ütlema pean. Loodan, et hääletoon ei reeda seda, mida silmad koheselt reetnud oleks.

Sellel hetkel aga saan aru, kui naiivne ma olnud olen... Seepärast ongi tegemist tõehetkega.

Küsimus on prioriteetides ja see siin ongi tõehetk, et saada teada mitmes olen mina prioriteetide järjekorras. See paneb väga selgele mõõdupuule ka selle, kui suur on minu naiivsus olnud...

Valgus paistab

Valgus paistab, tunneli lõpust. Enam pole palju jäänud. Natukene veel ja ongi kõik. Siis on pimedus läbi ja algab valguse aeg, hingamise aeg. Vaid viimased pingutused veel, siis lõpeb kõik ära.

Kättemaksusoov

Nüüd, kui tekkidavõiv olukord on minu ette laiali laotatud, olen endas avastanud soovi kätte maksta. Soov on nii selge ja lihtne, et nii loomulik oleks selle soovi kohaselt talitada. Miks ma peaksin vaeva nägema, kui on neid inimesi, kes peavad vaeva nägema? Las need asjad siis olla neile parajaks proovikiviks.

Nii lihtne oleks mul praegu jätta need asjad, mis on ebamugavad ja nõuavad suurt tähelepanu, tegemata. Kas ma reaalselt ka seda teen ja kas ma teen seda puhtast soovist kätte maksta, seda ei oska ma praegu arvata, aga aega pole enam palju ja eks siis peagi saab selgeks, kas lasen ennast madalatel inimlikel instinktidel kanda või olen suurem inimene ja teen ära kõik, mis võimalik.

Tegelikult on kõik need emotsioonid võib-olla ennatlikud, sest olukord võib laheneda sootuks teisiti. Aeg näitab ja annab vastused.

Stoiline rahu

Nüüd, kui olen näinud, milleni kõik see ilmaelu on viinud, sain ma tagasi stoilise rahu. Teades, mis on minu panus, teades, kes ma olen ja mida väärt. Teades ja aru saades, et mina elangi oma väärtushinnangutega kuskil teises maailmas ja see, mis toimub reaalsuses, ei ole kuidagi vastavuses sellega, millised on inimeste teadmised-oskused-isiksuseomadused, siis võin kõike edaspidi toimuvat stoilise rahuga jälgida. Rahu saavutasin seeläbi, et sain kindluse, et minu sees olnud nüüdseks imeväikesed kahtlused on mõttetud ja mina olen kõigest hoolinud enam kui kõik need, kelle asi oleks hoolida.

Oma arvamuse väljaütlemine

Ma olen väga karm, aga teha pole midagi. Kui ikka olukord on selline, et inimene mingite oma hirmude pärast hakkab tegelema asjaga, millega ta hakkama ei saa, siis tuleb ju oma seisukohaga välja tulla. Hetkekski ei tekkinud mul kahtlust, kas see, mida ma teen, on õige või vale. Või kas ma peaks midagi ütlemata jätma. Nähes seda, kuidas inimene ei anna endale aru, mida ta tegemas on, siis tuleb ta ju kuidagi maa peale tagasi tuua. Mul ei pruugi ju õigus olla, aga oma arvamus mul on ja selle ütlesin ma nüüd välja. Võib-olla oli siin ka see asi, et ma ennast kuidagi ahistatuna tundsin selle pärast, et mind eelnevalt riidlemiseks ette oli võetud, justkui peaks ma ennast halvasti tundma vaid iseenda vajadustest lähtuva otsuse tegemisel.

Juhid on oma töötajaid väärt

Kui olin esimesest vihast üle saanud ja asja üle järele mõtlesin, siis leidsin, et ju siis nii pidigi minema. Kui muidu öeldakse, et rahvas on oma valitsejaid väärt, siis tänane päev viis mind tõdemuseni, et ka juhid on oma töötajaid väärt. Ehk siis see, et toimetama asuvad inimesed, kellest ükski ei taha vastutust võtta ja keegi ei ole valmis asjade vedamisega tegelema hakkama, samamoodi ka see, et tegeletakse vingerdamisega ja soositud on inimesed, kes ei julge või ei taha olla oma selge ja sirge seisukohaga, näitas mulle kätte, et ju siis peabki asi nii olema.

Ehk siis see, mis toimub juhtide tasemel ja see, milline on nende nägemus asjast, viibki välja praeguse tulemuseni. Ja tegelikult on ju see hea, et õiged inimesed leiavad koha selles praeguses keskkonnas. Seda enam võin ma ju ainult heameelt tunda selle üle, et mina saan minna sirge seljaga ja iseendaga rahulolevalt, et mina pole paindunud paine all ja võingi lõpuni olla selline, nagu ma olen. Edasi aga ongi siis asi lihtsalt selline, et teistsuguste arusaamistega inimesed teevad asju ja las nad siis teevad, sest poliitika on muutunud ja samamoodi ka väärtushinnangud.

Segased ajad...

Kui mingi hetk tagasi jõudsin tõdemuseni, et segastel aegadel on see hea omadus, et saad teada, millised inimesed ümberringi on, siis täna sain sellele taaskord kinnitust.

Kurb oli tõdeda, et minu arvamus ühest inimesest langes selle tulemusena hoogsasti, aga siiski oli mul ka hea meel - selle üle, et see, kui ebakindel või salakaval võib mõni inimene olla, selgus praegu, minu jaoks rahulikes tingimustes, kui et ma oleks pidanud seda teada saama mingil minu jaoks kriitilisel ja olulisel hetkel.

Eks ma sain pärast ka ise aru, et ma ise olen oma kõrgete moraalsete nõudmistega oma elu keeruliseks elanud ja tegelikult peaks minagi teiste seljas liugu laskma ja korraldama oma elu võimalikult lihtsalt.

Praktiline väärtus

Tänane päev, oma kogemuste läbi, pani mind iseäranis mõtlema selle peale, milline on see praktiline väärtus, mida ma saavutan oma igapäevase tööga.

Ühest küljest saan aru, mis on selle töö eesmärk ja mõte, aga teisest küljest püüaksin ikka arvata enamat, kui pelk arusaamiste muutus. Lisaks mõtlen, et mis võiks olla kasu sellest, et saab tegeletud bürokraatiaga, kirjutatud, räägitud, nõupidamisi peetud. Praktilist väärtust, maailma paremaks tegemist aga tundub see tegevus praegusel hetkel endas ei kanna.

Jah, sellisele arusaamisele jõudmine ehk annabki mu enda jaoks vastuse, miks olen ennast ammendanud ja miks minu igapäevane töö on minu jaoks ennast ammendanud. See on ka ehk selge märk sellest, millisesse suunda olen minemas.

Ilmaelu ilu

Jah, inimesi on igasuguseid. Selline on tõdemus tänasest päevast. Olles näinud igasuguseid karvaseid ja sulelisi, ei oleks ma arvanud, et ma võin veel sedasi üllatuda.

Kas tõesti on olemas ka veel selliseid inimesi? Kas on olemas inimest, kelle ülbust ei anna isegi mitte millegagi mõõta? Kas tõesti teevad sellised inimesed tööd kusagil ja saavad palka sellise asja eest? Kes küll on sellise inimese tööle võtnud ja milline on sellise inimese panus sellele, mida me kõik saavutada suudame?

Küsimusi on, aga vastuseid pole mitte kusagilt võtta...

Kummitab, juba pikalt

...kas Sa tead, kuis ma nutan, kui Sa puudutad mind:

Uus elu

Praegune eluetapp tundub küll olevat säärane, et kogu senine elu tuleb kokku pakkida ja siis uuesti otsast alustada. Nii olen loobunud nii mõnestki vanast asjast ja asemele saanud/saamas uusi. Isegi imestan, milline on see asjade ringlus, mis minu ümber lahti on läinud - tundub juba, et midagi on totaalselt pea peale pööratud, sest niimoodi poleks ma küll arvanud asju minevat.

Ehk on siis selline aeg, et on vaja päris mitme senise asjaga lõpparve teha ja mõne teise asjaga otsast alustada. Kummaline on see, et korraga on tekkinud vajadus mingisuguste asjade järele milleta seni hästi hakkama olen saanud. Tean aga ka, et see vajadus on tingitud uuest eluplaanist, mis nõuab teistsugust lähenemist.

Päevade lugemise uus tempo

Jah, päevad aina lähevad ja ühe lähemale tuleb oodatud kuupäev. Iga üksik päev annab vabadust juurde, iga üksik päev toob priiuse lõhna ühe tugevamalt esile. Iga päev on samm selle suunas, mida juba pikalt oodanud olen.

Hea on see, et päevad on täis toimetamist ja asjad hakkavad laabuma. Ja päris hea on see mõte, et ma ei pea mingite asjadega enam tegelema, päris varsti. Ja loodetavasti ei pea ma nendega enam mitte kunagi tegelema.

Ütlesin "jah"

Jah, ütlesin "jah". Ise väga hästi teades, et see tähendas iseenda surmaostusele allakirjutamist.

Teha pole midagi, kui süda küsib oma, mõistus kaasamõtlemast tõrgub ja ratsionaalsus taustale taandub.

Kuidas saad Sa üldse tulla sellise küsimusega minu juurde? Millest tekivad sellised mõtted Sinu pähe?

Mina olen aga see, kes hetkegi mõtlemata on nõus edasi minema, Sinu poolt kättejuhatatud suunas. Kusagil kuklas muidugi tiksub häirekell, aga selle hääl jääb liiga nõrgaks...

Siin kusagil, sellel väljal, peaks olema keegi, kes mind kindla surma poole sammumisest päästaks. Kes see küll olla võiks või kas ta üldse olemas on?

Head mälestused

On üks paik, kus olen ennast ikka hästi tundnud. Jah, seda paika sellisel kujul, nagu ta minu mälestustes on, enam ei ole. Aga neid häid mälestusi ei kustuta see ajas toimunud muutus siiski.

Need hommikud, kus päikesekiired metsa vahelt piiluvad. See metsarada, mida mööda tulijaid alati ootasin. Need marjapõõsad, maja nurga juures. Need õhtud, kui päike metsa taha kadus ja "Päevakaja" kõlas. Vahvliküpsetamine ja maailma parimad praekartulid. Suur vaher ja liivakast selle all. Hämarduvas õhtus meres ujumas käia ja sauna tagant maasikaid korjamas. Ja ennekõike vabadus, vabadus minna ja olla, piirideta.

Niimoodi on selle paigaga, kus nüüd pole enam midagi sellest alles, sellest ilust ja rahust.

Aga mälestustes jääb see kõik täiuslikuks, hoolimata sellest et on teistsugused ajad ja teistsugused moed.

Kui ei ole midagi öelda

Intelligentne inimene oskab igal teemal kaasa rääkida. Eks niimoodi see ikka on. Aga minul oli võimalus kõrvalt kuulata jutuajamist, milles mul ei olnud võimalik kaasa rääkida. Teised rääkisid oma esivanematest ja suguvõsadest, mina olin vaid kuulaja rollis, sest sain aru, et sellel teemal pole mul mitte midagi rääkida.

Ega see tekitanud minus ka mingeid sügavamaid tundeid, kuid hetke kui sellise fikseerisin ikka ära, mõistes, millest ma midagi ei tea.

Elu kiirteel

Oli esmaspäev ja läks veidi aega mööda ja juba oligi käes reede. Elu kiirteel käibki niimoodi. Sinna vahele mahtus nii mõndagi. Peamine on see, et lõppkokkuvõttes said kõik asjad joone peale, kõik vajalik tehtud.

Ja neljapäeval tundus eelmine reede juba nii kaugel olevat, et see oleks justkui olnud mingis teises elus. Aeg lendab kiiresti, juhtub nii palju, et polegi kindel, kas kõike jaksab läbi teha.

Eks omamoodi märk sellest kiirteel kulgemisest on see, et juba on paaril korral juhtunud, et jutuga alustades ei mäleta ma hetke pärast, millest rääkida soovisin.

Käige kuradile!

Täna tuli jälle lamba tunne peale. Käige kõik kuradile! Miks pean mina olema see, kes rabeleb ennast lolliks, kui keegi teine ei hooli ja hetkekski seda märkama ei tee? Vaid iseenda jaoks ja iseenda pärast, tundub see kõik olevat. Teha ja hoolida, vaadata, et kõike saaks!

Käige kuradile ja kõik need teised sõnad. Kui asi niimoodi edasi läheb, siis pean ma varsti kogu oma raha roppude sõnade kassasse ära andma, sest nad lipsavad juba liiga lihtsalt mu mõtetes ringi.

Ah, kevad ikkagi!

Inimesi läbi näha...

Ma olen ikka päris hea inimestetundja, tuleb välja. Praegu annab elu mulle päris korraliku vaate sellele, kas ma oskan õigesti hinnata inimeste käitumismustreid ja nende tegelikke motivaatoreid. Nii olen saanud päris mitmel korral kinnituse sellele, et minu kaugeltvaatamise prillid näitavad mulle päris kenasti kätte, mis toimub inimeste sees. Ma küll ei kaevu nii sügavale, et hakkata uurima tagamaid, aga ma tajun ära, kui inimesed on kahtlevad ja kui nad otsustada ei suuda.

Kaks sõpra

Ma olen endale ootamatult juurde saanud kaks sõpra. Tore! Hea! Vahva!

Elu-elukest, mida Sa ometi teed!

Kui lihtne on mõnega ja kuidas mõne teisega kohe üldse ei saa, vaatamata sellele, et väga tahaks.

Miks siis nüüd?

Minu seoste loomise oskus loob ühe huvitava ühenduse. Olnu ja oleva vahele.

Miks toimuvad muutused alles siis, kui oled loobunud? Miks tulevad need asjad, mida soovinud oled, sinu juurde alles siis, kui oled juba alla andnud ja käega löönud? Miks peavad kõik asjad minema viimase piiri peale - justkui oleks tegemist testiga, kui kaugele on võimalik minna ja mida see endaga kaasa toob?

Selleks, et saada, mida soovinud olen, pidin ma tegema ühe suure meeletuse. Poleks arvanudki, et sellel meeletusel võiks olla selline tulemus...

Ma ju teadsin!

Sa olid varjus,
Sa peitsid ennast,
Sa jäid tahaplaanile,
aga mina teadsin,
et Sa oled suurmees.

Ma ju teadsin,
vaatama sellele,
mida välja näitasid,
oli mulle antud
vaadata Sinu sisse
ja näha Su suurust.

Kuidas? Ja miks?

Sa räägid, ma kuulen, täiesti mõistlikku juttu. Aga üks asi jääb mulle selgusetuks. Kuidas saab olla võimalik see, millest Sa räägid? Kuidas, Sinu arvates, võiks see asi toimida?

Miks ma ei saa neid sõnu enda seest välja? Mis takistab mul neid küsimusi küsimast? Kas ma ei taha kohe põrmu tallata seda lootusesädet, mida need sõnad on esile toonud?

Iseenda peale mõeldes saan väga hästi aru, et selleks, et saaks tõeks see, millest Sa räägid, peame me mõlemad tugevad olema, väga tugevad, tugevamad kui kõik need asjad, millega me siiani kokku oleme puutunud.

Teisest küljest aga rebivad ka need sõnad mu taaskord tükkideks, sest nad võtavad selle lootuse, mille oled oma tegudega mulle andnud. Selle lootuse, millel ei ole tulevikku, ma tean, aga mille oled mulle andnud, paari õrna hetkega. Ja milleks mulle need õrnad hetked, kui Sa soovid midagi sootuks muud?

Millal ükskord saavad need paradoksid tühistatud? Ja kuidas minna tagasi sinna, kust on juba üle piiri mindud?

Palun mulle üks mälestuste kustutamise seade, vaid niimoodi näen ma, on võimalik, et saab tõeks see soov, mille Sa välja oled öelnud.

Iroonilisel kombel kõlab mu peas ka üks teine küsimus, Sinu öeldu peale: miks me ei ole seda, mida me Sinu arvates võiksime olla, mis on takistanud meil sedasi seniajani olla....

I've seen...

I've seen your highs and lows,
I've seen you happy and sad,
I've seen your joy and sorrow.
I've seen you stronger than ever
and I've seen your deepest fears.

I have seen it all
so I can tell
you stand tall
even in hell.

/27.04.2012/

Taaskord seesama tunne...

Reaalsustaju kaob, autopiloot läheb peale ja isegi ei saa aru, mida teed ja milleks. Hiljem, kogu selle asja peale tagasi vaadates, hakkad kahtlema - kas oli, mis oli, kuidas oli.

Ainult hulludele (irooniline on siinkohal see, et sellise pealkirjaga film on olemas ja see, millest see film räägib), kumab mõte mu peas... Teistmoodi ei ole võimalik, teistmoodi ei saakski.

Ja hirmu ei ole, enesealalhoiuinstinkti ei ole, on vaid kulgemine, hetkes, kaugemale ei ulata taju, ainult siia.

Sellised inimesed tuleks lühema keti otsa panna, arvan ma. Ühel hetkel võib selline kulgemine kellelegi saatuslikuks saada. Kui ei oska õigel ajal tähele panna seda, mis ümberringi toimub. Või ongi see vaid õige kulgemise viis - niimoodi, ise justkui sekkumata, aga ometi tehes kõike täpselt nii, nagu peab.

Paras paar!

Ega hulludega pole midagi peale hakata. Kui ikka hullud, siis korralikult. Ja kui veel juhtub kokku kaks inimest, kes mõlemad hullud on, siis on nad päris paras paar.

Hullus võib välja lüüa ühel ja teisel kujul, aga ikkagi on määrav see, et ollakse hullud, kaotamas igasugust kontrolli, minnes üle igasuguse piiri...

Oh, mind ja minu tarkust!

Enamasti olen arvanud, et ma vaid ise saan aru, kui tark ma olen. Nüüd siis on tekkinud ka teisi inimesi, kes minu tarkust teavad ja seda hinnata oskavad.

"Meie kõik siin oleme lollid, Sina oled meil siin kõige targem!" (sellise avalduse peale kukkus mul muidugi suu lahti)

"Käisin ka kümme aastat tagasi proovimas, siis polnud mul seal midagi teha."
"Eks see ole see vahe, kas oled lapsepõlves õppinud või täiskasvanueas."
"Jah, eks ma selle lapsepõlves õpitu pealt mängigi. Küll Sina oled ikka tark!"
"Ma ei hakka Sulle pikemalt rääkima sellest, kuidas ma nii targaks olen saanud."

"Unustasin õlled teise autosse! Oleks vaja poest läbi käia."
"Pole probleemi, me võime ka poest läbi minna."
"Tark naine! Ei hakka siin: ei saa, ei tea..."
"Ei ole vaja oma elu ise keeruliseks elada. Mis see poeskäik siis ära pole."

Ma olen tubli!

Kuigi ahvatlus oli suur ja võimalusi oli küll, olin tubli, et neist väljagi ei teinud. Tegin täpselt seda, mida olin lubanud. Mitte midagi rohkemat, peaaegu mitte ühtegi vimkat. Välja arvatud see, kui suures ahastuses silmad kinni panin ja käed roolilt ära võtsin (tagantjärele mõeldes täiesti ajuvaba tegu, aga instinkt oli tugevam, sest ahastus oli tõesti suur):

"Lõpeta ära! Kas ma pean ise rooli tulema?"
"Ei pea ja ega ma lasekski Sind praegu rooli."
"Purjus inimesi ei tohi jah rooli lasta."

Ja muidugi see lõpuvitamiin:

"Kuhu Sa nüüd sõidad?"
"Tahtsid ju teise autoga sõita. Lähme võtame ja sõidame siis sellega."

Oh mind ja minu toimetamisi, aga niimoodi võis see asi väikese krutskiga punkti saada küll!

Midagi ei pea

"Kas ma pean nüüd mingeid repliike ütlema?"
"Sa ei pea mitte midagi!"

Loomulikult ei pea mitte midagi, sest niimoodi ei taha mina. Ma tahan, et Sa tahaks. Ma ei taha, et Sa peaks. Ei arva ma midagi hirmuvalitsemisest ega ka mitte psühhoterrorist. Mina usun sellesse, et on võimalik ka teistmoodi. Võib-olla võtab rohkem aega, aga tulemus saab seeläbi loodetavasti püsivam.

Näedsasiis

Just täpselt see oli see, mida ma tahtsin. Seda, et me üheskoos leiaks lahenduse. Ootamatult saabus see hetk. Ja polnudki selles asjas midagi keerulist, vaid kokkuleppe küsimus. Siit edasi on asjad niimoodi, enne võis olla segadus, nüüd on antud nimi ja vorm, millega kaasneb selgus. Olgu, eks paistab siis, mis saama hakkab.

Ma olin ju ennegi märganud, et mingi nihe on toimunud. Nüüd siis sain seda ka omal nahal tunda, sõna otseses mõttes. Ja enam ei teinud see haiget, kummalisel kombel. Lootus, mis praegu uuesti lõkkele on puhutud, peab saama endale eluõiguse.

"Mina kannan Sinu eest hoolt!"

Ja veidi teises kontekstis veidi hiljem:
"Siis kannab tema Sinu eest hoolt!"

Ma olen siin...

"Ma olen tahtnud ainult, et Sa oleksid minu elus!"
"Ma ju olen praegu, siin!"
"Jah, tõesti..."

See oli jutuajamine, mille taustale jäid sootuks teised mõtted. Mõtted sellest, kuidas selline olukord üldse tekkis ja kes selle tekkimiseks võimaluse välja pakkus. Hea, et sellest asja sai. Olulised asjad said öeldud, kuid oli ka asju, mida oleks pidanud veel ütlema.

Kõige selle peale tekkis vaid üks küsimus: miks mitte aasta aega tagasi? Kui palju oleks see säästnud aega, energiat ja närve. Aga ju siis nii pidigi minema - eks ikka seepärast, et ma saaksin enda jaoks asjad selgemast selgeks. Ja et oleks kindel see tahtmine minu sees.

Abieluinimesed

Mõnikord kohe mõni õhtu pakub, vaateid ja arusaamu. See õhtu siis oli sissevaade abieluinimese ellu. Ma ei tea, miks selline võrdlus, aga tunne oli küll seesugune.

Esmalt need märkamatud kärsitusehetked, mis käivad ikka alati koosolemiste juurde - kes tahab millal ära minna ja kellel millal isu täis saab. Nägin närvilisust, nägin ärevust. Põhjendamatut, aga eks see selgus hiljem.

Siis aga see tavaline kojusõidu jutuajamine, ometi minu jaoks teistsugune, oluline. Sealgi oli abieluinimeste elu sees - teemasid sai vahetatud niimoodi, nagu korralikule abieluinimesele kohane - iga järgmine lause kippus üles tooma uue teema ja mingite teemade juurde sai ka tagasi mindud. Pildid nendest teemadest ja nende vahetamistest on säilinud mu mälus vaid mööduva maastikuna - kus täpselt mingi teema jutuks tuli. Aga huvitav oli rääkida kolmel-neljal teemal korraga, polegi sellist asja kunagi teinud.

Niiet, minu kogemus siis, elust, mida pole elada saanud, täiesti ootamatu sissevaade, ilma erilise pingutuseta.

Kas viimaks ometi?

Ma ei tahtnud kuidagi uskuda seda, mida ma kuulsin. Kas viimaks ometi on kätte jõudnud see aeg, mida ma nii pikalt oodanud olen? Kas viimaks ometi on kohale jõudnud arusaamine mis ja milleks? Kui nii, siis on mul hea meel, et ma olen siin, selles hetkes, et jõudsin ära oodata selle, mida niiväga tahtsin.

Ootamine, pikk ja vaevarikas, oli vaeva väärt, ma arvan. Ja lõpuks läheb ikka nii, nagu ma tahan - tean seda ju ammu, ma ei saa aru, miks teised inimesed sellest aru saada ei soovi.

Täiesti ise

Kui mõnikord arvavad kaks inimest, et nendevahelist suhet võib mõjutada keegi kolmas, siis minu äsjane kogemus näitab, et suhte mõjutamisega saavad kaks inimest ka täiesti iseseisvalt hakkama. Suhte puhul, millest praegu kirjutan, puudus vaid üsna vähe, et kaks inimest oleksid saanud omavahelise suhte kihva keerata ilma igasuguse välise abita. Nii lihtne on, kui vähegi tahta (või pigem mitte osata), ära rikkuda midagi, mis võiks olla unistustest täidetud. Ja ega rohkemat polegi vaja, kui vaid mõned kommunikatsioonihäired, paar vääriti mõistetud lauset ja lähebki kogu asi vett vedama.

Ja hakkaski pihta...

Kusagilt peab pihta hakkama, aga kui on olemas inimene, kes on valmis aitama, siis pole mingit muret. Nii on minul vedanud - peaaegu kõik on minu eest ära korraldatud. Minu asi on ainult veidi kõrvalt aidata ja asjad laabuvadki suurepäraselt. Nüüd on takistused teelt eest veeretatud ja edasi saab olla vaid tuule toel toimetamine!

Üks mure vähem

Kui asju, millega tegeleda on vaja, on hulgaliselt, on rõõm väga suur, kui mõni asi lahenduse saab. Iseäranis veel sellise toimetamise kaudu. Spontaansed hetkeotsused võivad viia suurepäraste tulemusteni. Veidi sebimist ja ringisaalimist Pärnu linnas ja saingi endale "poisi". Nimigi juba olemas, nii kiiresti, nii lihtsalt.

Eks tuleb sisetunnet usaldada, mis ütleb kätte kõik need õiged hetked. Siis saab ka selgeks, miks kohe ei saanud või miks see asi kuidagi edeneda ei tahtnud.

Kõnelemisest...

Alati on rasked need kõnelused, kus on oht riivata teise inimese tundeid. Aga mõnikord on nii, et need kõnelused tuleb lihtsalt ära pidada. Nii olen minagi viimasel ajal ette võtnud terve rea raskeid kõnelusi.

Ma tahtsin siia kirjutada, et ma ei tea, mis on selle elu üldise puhastuse põhjus, mida viimasel ajal teinud olen. Aga eks ma tegelikult tean seda väga hästi. Sisuliselt on ainult üks asi valesti, aga see teeb valeks ka kõik muu ja nii ongi olukord selline, et kõik vale tuleb ära puhastada ja välja rookida. Kui kõik see eelnev on tehtud, siis jõuan ka selle kõige olulisema vale asjani välja. Eks siis paistab, mis sellega saab ja kuidas ma selle olukorra lahendatud saan. Tean väga hästi, et sellel juhul ei saa mingist kõnelemisest isegi mitte juttu olla.

Ainuõige otsus!

Kui ikka on see mingisugused kahtlused, kas tehtud otsus on õige või mitte, siis minu elu näitab praegu väga selgelt, et üks minu tehtud otsus oli ainuõige. Praegu, tegutsedes juba peaaegu eemalseisjana, näen ma, et ma ei ole tahtnud kokku puutuda selliste asjadega, mida mina näin.

Ja kõige hämmastavam on avastada, et mina hoolin kõigest, mis edasi juhtuma hakkab, rohkem, kui need, kes jäävad... Seeläbi saangi aru, et minu otsus oli õige, sest ma ei jaksaks võidelda kõige sellega, mis teele ette veeretataks.

Inimestest, veelgi

Lisaks sellele, et ma olen riiukukk, olen ma ootamatult saanud ka tülide allikaks. Vaat sedasi läheb, kui oled otsustanud sirget selga näidata ja iseenda järgi asju teha, kartmata kedagi ega midagi. Loomulikult leidub kohe neid, kes on rahulolematud. Ja kui neid inimesi juba leidub, siis võib juhtuda nii, et nende tegevuse läbi saavad kolmandad inimesed kannatada.

Nii kuulsin, et inimese peal, kellega mina olen suhelnud, elati välja oma frustratsiooni. Ainuüksi selle pärast, et tema teadis asju, mida teised ei teadnud. Palju õnne teile, inimesed, minu arvates täiesti täiskasvanulik käitumine.

Inimestest...

Tavaolukord, täiesti tavaline ja lihtne. Pole midagi lihtsamat, kui olukorda ära kasutada. Inimene, keda vajasin olukorra lahendamiseks, otsustas, et tal on vaja mulle koht kätte näidata. Hakkas mulle igasugust jura ajama, mille peale ma siis otse reageerisin, hetkekski ennast tagasi hoidmata. Eks ma sain aru küll, kuivõrd palju võib inimesele pakkuda rõõmu mind tobedasse olukorda panna ja narritada. Niisiis ütlesingi talle lõpuks: "Loodan, et Sa tunned ennast nüüd hästi!"

Kummaline on teada saada, millised on inimesed tegelikult. Pealtnäha toredad ja sõbralikud, tegelikult aga midagi sootuks muud.

Riiukukk

Kuigi ma tean, et ajan õiget asja, saan väga hästi aru, et ma olen riiukukk. Kisun riidu. Eesmärgid on üllad, aga see ei vabanda kuidagi seda, et ma hakkan suure entusiasmiga lahendama probleeme ja sellega konfliktid esile kutsun.

Nii siis keerutasingi tolmu üles ja sain suure riiu majja. Tahtsin, et saaks parem, aga selle pärast, et üks inimene ei suutnud tunnistada, et ta ei saa oma asjadega hakkama, ja teine inimene oli kohe valmis olukorda ära kasutama, jäingi justkui kahe tule vahele. Võidelda inimese eest, kes endalt kõik õigused ise ära võtab, on väga keeruline. Kuid võitlemata ka jätta ei saa.

Ämber ämbri otsa

Millal ükskord ma õpin? Millal ükskord saan aru, et ei ole vaja ronida sellesse ämbrisse, kuhu olen juba mitmeid kordi astunud? Ämber on nii tuttav, et ma ikka päris hästi tunnen teda. Aga ega ma sellest ei õpi, ma ikka loodan, et seekord võiks kuidagi ämbrist pääseda ja saada justkui kuidagi ämbrist mööda. Siis aga lähen ämbri juurde ja ilma suurema pingutuseta olengi ämbris sees.

Miks ma siis seekord ämbrisse sattusin? Ühe iroonilise küsimuse pärast? Või hoopis selle teema pärast, mille vastu huvi üles näitasin? Igal juhul oli kuulda kõva kolinat.

Ega ma siis kade olnud, panin kohe teise jala teise ämbrisse ka sisse - no, et oleks ikka korralik ämberdamine.

Mootorpaadimeeste lihtne elu!

Harutades lahti järjekordseid kinnitusi, sain aru, et nüüd siis saabki minu elu selline olema. Kogu aeg on midagi, mida tuleks teha, kogu aeg on midagi, mida sättida. Lihtne põhjus on selles, et mul on kange tahtmine purjetada. Nii tulebki teha rohkem, kui mootorpaadimehed iial arvata oskavad. Eks ma saan rõõmu tunda ka neist asjadest, millest mootorpaadimehedki, aga mul on veel terve hulk asja lisaks.

Niimoodi ma siis arutlesin, saades ise aru, et sellist elu ma olengi tahtnud ja selline peab mu elu olema. Saadav rahuldus ei ole võrreldav mitte millegi muuga.

Meil lobisemise eest...

Ja kõik need teised sõnad. Minu viimase aja elu tundubki seisnevat ainult rääkimises. Ma olen pidanud päevade kaupa paaritunniseid jutuajamisi. Ja tegelikult tahaks nüüd suu kinni panna ja vaikida, aga ei saa, sest jutuajamised pole veel läbi saanud ja pole teada, millal nad saavad.

Seniks aga võin irooniliselt märkida, et mulle makstakse lobisemise eest palka. Kuigi-kuigi, see lobimine on praegu sootuks kõrvaltegevus, mille jätaksin hea meelega ära. Aga midagi pole teha, antud lubadused vajavad pidamist.

Kõik on võimalik

Ega ma ise ka väga hästi uskunud, et on võimalik... jõuda 6.30 väljuva praami peale. Ega ma siis endale halastanud ka - lasin eelmiseks õhtuks teatripiletid osta, kui juba kultuuriatašee tuli sellelaadse ettepanekuga välja. Aga tuli välja, nagu ikka, et kõik on võimalik. Niisiis leidsingi ennast paar minutit pärast kuute hommikul sadamast, valmis praami peale minema. Eks ikka see alaline elutõde: tuleb minna ja teha, siis saavad kõik asjad võimalikuks.

Aeg kiirelt kaob

Kuidagi ei suuda harjuda sellega, millise tempoga elu ennast edasi kerib. Asjad ja olukorrad tulevad nii kiiresti kätte, et ei jaksa isegi kuidagi valmis olla. Kui ühel hetkel tundus, et kõik asjad paigal seisavad ja midagi ei toimu, siis nüüd korraga toimub kõik ja aeg lihtsalt tormab edasi. Päevade lugemiseks, mis vahepeal toimus, ei jää praegu enam üldse aega. Pigem on vaja tegeleda ajaplaneerimisega, et kõik asjad tehtud saaksid, õigel ajal.

Pole enam kuhugi minna

Kui ühel teemal on veel võimalus mõelda ja kaaluda asju-olukordi, siis teisel teemal olen ma pika sammuga juba teoks teinud lolliks minemise. Sellest sain ma aru, kui mu telefon täna helises ja minu käest küsiti: "Mis päevaks ma selle kraana siis tellin?"

Siis sain aru, et nüüd see ongi reaalne, see hullus on käima lükatud. Loomulikult oli see ainuvõimalik lahendus, aga kuidagi hinge võtab kinni, et nüüd ongi käes see aeg, kui tuleb samme astuma hakata selles suunas, kuhu minna olen tahtnud.

Ja kuhugi mujale polegi minna, sest nüüd on täpselt teada, millal ja kus on vaja olla.

Lolliks minemas

Suures ahastuses, suutmata leida midagi enda jaoks sobivat, olen lolliks minemas. Meeletu tundub see mõte, mis praegu mu peas ringi uitab. Aga vaadates asju ühe ja teise külje alt, tundub mulle, et kipub ka see ütlus tõeks minema.

Lolliks minemiseks nimetan ma seda seepärast, et sellel pole ratsionaalsusega, mida olen pidanud ikka üheks endale omaseks omaduseks, mitte mingisugust pistmist. Pigem on tegemist ühe üle mõistuse käiva mõttega.

Aeg võib edasi minna ja see, mis tundus olevat üle mõistuse, võib osutuda kõige suurepärasemaks lahenduseks üldse.

Määravaks kipub seejuures osutuma suurus ja ruumikus. Tulevad meelde need ajad, mil sai räägitud suurelt mõtlemisest ja praegu tundub see suurelt mõtlemise aeg juba kätte jõudvat.

Teha meeletu otsus ja minna lolliks? Never too late (tsiteerides ühte filmi)!

Kadedus minu sees

Viimasel ajal olen aru saanud, et ma olen ühe asja peale kade. Aru saan ma sellest neil hetkedel, kui mulle räägitakse sellest asjast ja ma tunnen selle peale, kuidas kogu mu sisemus tardub ja mind iga kord sellega ikka enam tükkideks rebitakse.

Kadedus on aga mõttetu, sest ma tean, et see, mille peale ma kade olen, ei saa minu jaoks mitte kunagi tõeks. Ma tean väga hästi ka neid põhjuseid, aga siiski pole ma (veel) valmis nendega toime tulema.

Millal saabub aga see hetk, kui see kõik mulle enam haiget ei tee? Millal ükskord?

Võiksin ju leida asjale teistsuguse vaatenurga ja rõõmustada selle üle, et mingid asjad on paigas ja ju siis polegi see kõik mulle ette nähtud.

Ma ei saanud...

Kuigi see mõte oli mu peas, ei saanud ma. Ei saanud teha seda, mida kõige rohkem tahtsin. Lihtsalt ei saanud. Ja ilmselt ei saa ka tulevikus. Nii lihtne oleks seda teha, aga ometi täiesti võimatu.

Vaid ühe lausega saavutati see, mida sooviti. Kuigi ma nii väga tahaks, ei saa ma, ma arvan et mitte kunagi enam. See on väga kurb, sest nii palju jääb edasi andmata, nii palju jääb jagamata. Aga midagi pole teha - kui on väljendatud selget soovi, siis tuleb austada seda.

Ja nii ma tunnengi, et kõik need teemad peavad leidma mingisuguse kanali, kuhu suunduda. Praegu seda ei ole ja seetõttu jäävad need asjad kõik minu sisse.

Ma näen seda pilti iseendast, seismas hambad ristis ja sundimas ennast edasi minema, ise samal ajal teades, et iga järgmine samm on üle piiri. Aga ma pole kindel, kas ma üldse hoolingi sellest, mis edasi tuleb või kui keeruline see olema saab või mis saab minust selle kõige tulemusena. Kas üldse saab midagi, enam?

Ja kuna ma ei saanud, siis tundus, et ma ei tea või ei hooli. Aga ma teadsin ja hoolisin, kuid selle väljendamiseks ei antud mulle luba.

Kõik läheb tõeks!

Kui eelmisel kolmapäeval ütlesin välja lause - "Peab ise endale head tingimused välja võitlema" - ei teadnud ma midagi sellest, et nii võikski see asi minna. Läks vaevalt nädal mööda ja mul polnud isegi võidelda vaja. Tingimused tekkisid justkui iseenesest. Hämmastav!

Kõik läheb tõeks, on järeldus. Ka see CV triikimise teema - kuidas küll võis see asi niimoodi minna? Mina ei teadnud sel hetkel (varsti peaaegu aasta tagasi), kui mulle sellest räägiti, mitte midagi neist asjadest, mis juba alguse olid saanud. Nüüd aga meenub see ütlus mulle iseäranis selgelt.

Ma tahan...

Ma olen väsinud,
ma ei jaksa enam,
ma tahan ära,
lihtsalt minna.

Ma tahan
vabaneda
minevikust,
olevikust,
tegelikust
tühimikust.

Hinge puudutatud

Kuidas on ikkagi nii, et siis, kui arvad, et nüüd on kõik lõplikult untsus ja edasi ei tule enam midagi, selgub korraga, et ikkagi vajab lugu edasijutustamist.

Tegin midagi sellist, mille tegemise juures jälle oli kahtlus hinges. Kas ma ikka peaks? Milleks ma peaks? Sest hetkeseis oli taaskord selline, et mingit kriitikat see asi küll ei oleks kannatanud. Aga kuna olin ettevalmistused juba ära teinud, siis mõtlesin, mis siis ikka, kui juba mõte oli, siis tuleb see ka teoks teha.

Ei teinud ma ju midagi erakordset, lihtsalt kuulasin inimese unistusi ja otsustasin ühele neist väheke tuld lisada. Selle järgi, mis edasi juhtus, sain aru, et olin oma teoga inimese hinge puudutanud. Eks see oli ka enne teada, aga arvasin, et läheb seegi, nagu kõik need eelnevad asjad, lihtsalt tühja auku.

Rohkemat ma ei soovinudki, rohkemat ma ei tahtnudki. Lihtsalt anda inimesele julgust unistada ja oma unistused ka teoks teha. Ega selleks pole talle mind vaja, aga siiski on hea teha midagi seesugust, milles on sädet sees.

Heas kohas

Jah, see on hea koht. Ma olen seda ju ka enne teadnud, aga praegu tajun seda iseäranis selgelt. Seda, et koht on hea. Lähedus on hea. Lähedus on suisa väga hea. Ja mul on hea olla.

Kõndida sedasi kõrvuti, lihtsalt, loomulikult. Nii ongi hea. Või siis seista selle selja taga, tundes ennast kaitstuna, kõigi ja kõige eest. Ja samamoodi on hea olla selles kohas, kui on kindel seljatagune.

Selged arusaamise hetked, selged märkamised. Küll on hea heas kohas olla...

Miks ikkagi?

Eelmisel nädalal pakkisin kokku ühe pikaajalise sõpruse, millel polnud ammu enam sõprusega midagi pistmist. Oli selline hetk, et tuli tõele näkku vaadata ja lõpuks ka teisele poole öelda kõik need asjad, mis aastatega kogunenud olid.

Hea oli, et selles enam emotsioone sees ei olnud. Olid tõdemused, lihtsad ja selged. Leidsin iseendal piisavalt süüd, et asjad niimoodi läksid. Ei ole midagi teha, kui ei oska ette näha inimestes toimuvaid muutusi. Ja kui ei oska toimunud muutustega leppida.

"Tahtsin, et oleks parem, aga selle tulemusena kaotasin sõbra!"

Sellest, et otsus õige sai, andis tunnistust ka see kokkuvõttev jutuajamine - isegi siis ei peetud mind tõe vääriliseks. Kui selle koha peal siis ütlesin, et ei ole vaja valet rääkida, kinnitati veel kindlamalt, et ausalt räägitakse seda, mille kohta teadsin sootuks muud. Ja nii jäigi minu sisse kummitama küsimus: miks ikkagi? Sellest pole ma ka enne aru saanud, miks sellistel hetkedel, kui on niikuinii juba kõik lagedale laotud, on siiski veel vaja luisata.

Hakkavad heaks minema

Asjad hakkavad nüüd heaks minema. Selline tunne on sees. Kõik asjad hakkavad laabuma. Kõik tegevused edenema. Igal asjal on oma koht ja aeg. Nüüd on aeg alustada kõigi tegevustega ja neile on juba ette õnnestumine sisse kodeeritud.

Sees settinu on nüüd väljapääsu leidnud ja see on vabastanud energia. Seepärast on võimalik tunda liikumise mõnu.

Eluarmastus

Sellist suurt sõna olen ma kasutanud - eluarmastus. Selline suur sõna, aga tegelikult tähendab see sootuks muud, kui kõik arvavad. See tähendab, et sellega paaris käib surm(aarmastus). Nii selgelt ja teravalt, nagu minu elus on alati olnud kohal ka surm, on nüüd siis selle armastusega. Surm on selle armastuse otsa ette kirjutatud - surra igas hetkes, surra selleks, et elada, ja selleks, et saaks surra, on vaja elada. Elu ja surm käsikäes, ei saa teineteiseta.

/14.03.2012 (23.12.2011 ja 21.03.2012)/

Kolm on seadus

Kolm on seadus,
ütleb teadmine.
Kui on kaks,
siis tuleb ka kolmas,
ütleb teadmine.

Kaks on olnud,
millal tuleb
see kolmas,
otsustav?

Selge ja terav
on see teadmine,
arusaadav ja tajutav
on see tõdemus.

Kolm on seadus,
kohtu seadus.
Sina oled mu kohus,
Sina olid mu üks,
Sina olid mu kaks
ja Sina saad olema
ka mu kolm.

Terve öö...

Terve öö
hoida ja hoolida,
terve öö
kaitsta ja ravida.

Terve öö,
et saabuks päev,
valgus ja
selgus ja tõde.

Terve öö,
irreaalsus,
mis kustub
paari lausega.

Terve öö,
nii on hea.
Terve öö,
nagu olema peab.

Vale valik

Vale valik,
võin öelda.
Vale valik,
teistsugune
pidi see
valik saama.

Vale valik,
sel hetkel.
Vale valik,
mitte pidurdada,
vaid täie hooga
edasi kihutada.

Taaskord
üks pilt,
taaskord
see soov,
taaskord
see teadmine.

Kujutluspilt
on nii tõeline,
et see reaalseks
peab millalgi
kindlasti saama.

Kujutluspilt,
veel üks
on lisandunud
varasemale,
mis enne oli.

Minu mõttes,
ikka samamoodi
see kõik kulgeb:
nendel hetkedel
pole vahet,
aga millalgi
hoopis mujal
tekivad seosed,
mis määravad.

Kasuta võimalust,
ka füüsilist,
vaimsega
oled Sa
vaeva näinud
juba piisavalt.

Vajatud vabadus

Ma tahan, et mul oleks vabadus. Vabaduseks pean ma seda, et ma saan loomulikult kõike teha, ilma välise surveta. Tahan, et mulle antaks aega areneda. Tahan, et mul oleks võimalik leida tunnetus.

See on minu kulgemise viis. See on minu tee. Tean, kuidas minus tekitab trotsi see, kui mind sundima hakatakse. Tean, et siis ei taha ma enam üldse midagi teha.

Palun lubage mulle seda vabadust, et ma olen täpselt nii udu, kui ma olen. Palun andke mulle võimalus minna loomulikku rada pidi. Palun ärge võtke mult mängurõõmu ära. Ma lihtsalt palun...

Tilk tilga haaval

Niimoodi see elu käib - tilk tilga haaval koguneb karikasse juurde põhjuseid, mis aina kindlamalt veenavad mind, et minu otsus on ainuõige. Ma ei tea, kas asi on selles, et olen otsuse teinud ja seetõttu iga üksik asi tundubki niimoodi mõjuvat. Või on asi lihtsalt sedasi, et iga häiriv asi aina enam kinnistab minu otsust.

Tegelikult ei oma see kõik suurt tähtsust, sest ma tean ja tunnen kui valesti kõik praegu on. Ja iga väline tegur omab väga kaalukat mõju.

Nii ei saa ma mööda vaadata enam sellest, kuidas minuga ringi käiakse, ei saa lasta endast mööda minna. Samamoodi ei saa ma ka endale andeks anda, et aastatega kogunenu tahab valla pääseda ja ma seda kuidagi talitseda ei suuda.

Lisaks sinna juurde see teadmine, et tegelikult ei tea ma midagi ega oska midagi ja olen vale inimene vales kohas. Kuigi väljastpoolt tundub kõik klants ja kena, tean ma väga selgelt, kui valesti kõik on ja mis on need põhjused, miks ma olen sobimatu. Teisi petta on ju lihtne, aga iseendaga on asi sootuks keerulisem.

Ja siit üks suurepärane samastumisvõimalus:


Märgilise tähendusega on ehk ka see, et lammas on läinud, kadunud teadmata kuhu.

Puutepunkt

Kuidas käivad universumi plaanid, sellest mina aru ei saa. Nii ei suutnud ma ära imestada, mis oli see, mida nägin ja kuidas oli võimalik, et just sellel hetkel tekkis puutepunkt.

Aeg ja ruum said omavahel kokku. Just mõned hetked varem olin mõelnud ikka neid mõtteid, neid mõtteid, mida viimasel ajal ikka mu peast leida võib. Neid, mis minevikumälestusi ikka uuesti esile manavad. Neid, mis uute võimaluste varje kannavad.

Ja siis korraga, loetud sekundite jooksul peatus aeg. Võtsin hoo maha, vaatasin ümberringi. Märkasin, et mind on märgatud ja võeti hoog maha. Ja siis, keset seda kõike, taipasin korraga, et on tekkinud puutepunkt, kõige väiksem tõenäosus on tõeks saanud. Tõenäosusteooria on põrmustatud, sest on juhtunud see, mis pole võimalik - iga üksiku punkti tabamise tõenäosus on teadagi 0. Ja ometi, sellel aja seisatumise hetkel on selle üksiku punkti tabamise tõenäosus 1 - punkti on tabatud ja tabamuse on saanud mõlemad punktis kohtujad.

Mina võtan seda kui märki, märki sellest, et tegelikult on kõik võimalik. Kui tekivad sellised ajalised ja ruumilised puutepunktid, siis peab sellel ju olema mingi suurem eesmärk.

Iseäranis huvitavaks teevad puutepunkti minu eelneva toimetamisega seotud mõtted - miks ei viitsinud ma varem välja minna, miks tegelesin veel pannkookide küpsetamisega, miks seadsin siis ennast just sel viisil minema ja miks otsustasin just sel hetkel tagasi keerata. Kõik need otsused, mis päev otsa mind edasi juhtisid, viisid mind puutepunktini: sekundise täpsusega, meetrise täpsusega.

/Lisaks tuli mulle silme ette see väljapakutud olukord: mina, suusakepid, suusad ja üks maastikuauto. Asi liigub üsna kindlalt sinnapoole, kuigi detailid on praegu veel veidi viltu. Aga ju see peab ikka niimoodi minema, ühel päeval./

Tühi tunne

Ma ootasin enamat. Ootasin rahulolu ja head meelt. Aga seda ei tulnud. Ma olin olnud naiivne. Olin lootnud, et tehes head saan ka enda enesetunde heaks. Aga tulemus oli sootuks vastupidine. See, kuidas käis seest läbi väärtushinnangute lahknevus, tekitas tühja tunde.

Olid hetked, mil sain aru, et olen ikka väga kaugel sellest, mida peetakse loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks. Olid hetked, mil tabasin suure ehmatusega midagi seesugust, mida ma kohe kuidagi uskuda ei tahtnud. Küsisin ka küsimuse: "Palun öelge mulle, et teie soov sellele inimesele külla tulla ei ole ajendatud vaid tema käest saadavast, vaid te ikka tõesti soovisite seda inimest näha." Vastuseks sain vaid naeratused salakavalad.

See kõik tekitaski õõnsust ja õõvastust. Ja arusaama, et kahjuks on ka see rong läinud ja hingelist sidet seal enam tekkida ei saa, sest mis hingest saab rääkida, kui kõik vaid ümber raha keerleb.

/Nüüd olen ma tõesti valmis. Seda ei pidanud ma tegelikult teada saama, aga ju siis nii pidi minema. Ma oleksin võinud olla ka ilma selle teadmiseta./

Kusagil ära

Viimasel ajal on aeg hakanud imekiiresti mööda minema. Nii ei suuda ma mingitest asjadest ja olukordadest enne midagi aru saada, kui nad möödas on. Ja kuidagi imestama panevad need hetked, kui ongi möödas need asjad, mida on oodatud ja loodetud. Lihtsalt silmapilguga igavikku kadunud.

Ma ei tea, millest see tuleb. Võib-olla olengi endale juba valmis varunud mõtted ja tegevused selleks hetkeks, kui ma ei peagi mitte midagi tegema. Võib-olla ongi kogu mu energia selle hetke ootuses liikuma suunatud.

Igal juhul olen viimase nädala jooksul kahel hetkel selgelt tabanud ennast teadmise juures, et mingi asi on märkamatult möödunud. Samamoodi on silmapilguga kadunud igavikku kaks esimest selle nädala päeva - ka selle ajakulgemise selgekssaamiseks pean endale pidepunktid paika panema.

Kas siis tõesti?

Ühel hetkel kirjutasin seda, mida olin tundnud. Või siis pigem seda, millisele arusaamisele oma tunnetest olin jõudnud. Tol hetkel oli see vaid millegi toimunu fikseerimine. Praegu, kui on veidi aega mööda läinud, leian, et see, mis kirja pandud sai, on nüüd rohkem, kui kunagi varem reaalsusesse kinnistunud. Lihtsalt, selgelt, emotsioonitult.

Karm reaalsus

Täna, hetkel, mil nägin pilti, mida olen varemaltki näinud, jõudsin viimaks kogu asja tuumani. Selleni, mis tegelikult on teada. Selleni, mis on karm reaalsus.

Teadmine, mis siis ühe teada-tuntud olukorra taaskordse pealtnägemise tulemusena minus sõnastus, oli: kuigi ka mina vajan aeg-ajalt teiste toetust, olen ma siiski selline inimene, kellel on sisemine sund saada ise asjadega hakkama.

See tõdemus oli nii ilmselge ja kirgas, et asetas kõik toimunu ja toimuva oma kohale.

/Kuidas aga leida enda seest see oskus-julgus-tugevus, et paluda teistelt mõnikord seda vajaminevat tuge?/

Olla naljakas

Üks noor neiu ütles mulle otse: "Sa oled naljakas!" Ma ise sellest küll väga hästi aru ei saanud, aga igal juhul võttis ta mu enda mängudesse kaasa ja igast lausest või fraasist või poosist sai siis naljalugu.

Pole see ei esimene ega viimane kord mul teada saada, et ma naljakas olen. Tuleb mulle eelnevastki meelde, kuidas üks või teine inimene mulle ikka on öelnud, et ma naljakas olevat.

Kuigi võiksin seda võtta puhta komplimendina kipub minu eneseanalüüs pigem kaitsekilbile viitama. Aga siiski-siiski, kui selle asja üle järele mõelda, siis ei ole mul nende inimeste puhul olnud vaja enesekaitsega tegeleda, sest suhtlemine on olnud aval ja vastastikku lugupidav.

Aga mis sest kõigest ikka - niikuinii olen narrimütsi terve elu kandnud ja eks ma olen sellest väga hästi teadlik ka.

Rõõmu tunda (vol 2)

Ühel päeval oli niimoodi, et ma üle väga pika aja lasin naeru endast valla. See oli SELLEL päeval, päeval, mil ma sain vabaduse tagasi. Olin juba peaaegu ära unustanud, mida tähendab südamest naerda, lõbusalt ja täiel häälel naeru lõkerdada. Aga see on asi, mis meelest ära ei lähe, kuigi vahepeal oli mul küll juba selline tunne, et ei ole minust enam naerjat, seda naerjat, keda kõik tema naeru kuuldes ära tundsid.

Aga see vaba naer ühel päeval andis tagasi kõik - nii elujõu kui ka lootuse tulevikuks.

Tänane päev aga pakkus mulle lisaks veel rõõmutundmise võimalust selle üle, kuidas üks teine inimene, kelle naeru ma ikka kuulda igatsenud olen, lasi samamoodi vabalt endast naeru välja. See oli hea tõdemus ja teadmine, hea kuulmine.

Rõõmu tunda...

Täna tabas mind üks äraütlemata tore tunne: ühel hetkel läks mul korda hakkama saada sellega, mille kallale asudes ma sugugi kindel polnud, kas ma suudan. Võtsin aga riski ja proovisin. See, mismoodi minust tulvas läbi siiras rõõm õnnestumise üle, oli sõnulseletamatu.

Need hetked on need, mille nimel üldse minna, olla ja teha. Need hetked määravad kõik. Enesetunne sai kohe HEA!

/Tegelikult oli hämmastav ka see, millise arenguhüppe olen selle talvega teinud - isegi praegu, ikka veel mõttes värisedes oma selja pärast, tundsin ennast uiskudel päris kindlalt. Ka see oli üks rõõmustamise hetk tänases päevas./

Mõtted vanale rajale

See tänane telefonikõne viis mu mõtted vanale rajale, millelt olen ammu juba ära tulnud, kuigi-kuigi, just neil päevadel olin taaskord õrnalt riivamas seda rada. Aga eks ma siis äratasin veidi üles seda meenutust, nii ühel kui ka teisel ajendil. Ja eks mõtteid oli igasuguseid.

Näiteks, vaadates kuupäevi, pidin peaaegu ahastusse sattuma, esialgu ei öelnud need mulle midagi, aga kui mõtlema hakkasin, siis sai asi iseäranis selgeks. Üks saatuslik päev, mil elu tegi täpselt sellised käigud, nagu tegi. Üks ootamatu kohtumine, mille vaevu üle elasin, oleks võinud lisaks saada veel teise kohtumise, mis sellesse päeva paigutatuna ei oleks minust ilmselt mingisugust elulooma enam andnud. Miks see teine kohtumine toimumata jäi, teab ilmselt ainult elu ise. Ilmselt läks sellega väga napilt, arvestades minu selle päeva tegemisi ja toimetamisi.

Teine teema aga oli see, kuidas oli mulle taaskord antud see vale läbinägemise vahend kätte. Mulle räägiti ühte, aga mina teadsin midagi sootuks teist. Ei tea, kas tegemist oli tahtliku valega või tõesti juhtus see kogemata, nagu muljet jätta sooviti?

Ikka meeles...

Jälle üks armas telefonikõne, inimeselt, kes mind ikka meeles peab. Huvitaval kombel viimasel ajal korra-paar kuus ikka mulle helistada võtab. Tore muidugi on see, et mind keegigi meeles peab, ka neist inimestest, kes põgusalt minu elust läbi käinud on. Muidugi oli see veel toredam, et selle inimese juures on veel üks väike inimene, kes mind iseäranis näha sooviks ja ka seda soovi tuletati mulle meelde. Selle peale ütlesin kohe: "Palun ära tee mulle haiget." See oli siiras reaktsioon, ka mina tahaks seda väikest inimest näha, aga täna ei ole see aeg ega koht.

Sada häda

Kui inimesed hakkavad ohtraid põhjendusi välja tooma miks üht või teist asja teha ei saa, siis nimetan mina seda sada-häda-olukorraks. Need on olukorrad, kus inimesed millegipärast ei julge otse eitavat vastust anda. Siis hakatakse keerutama ja igasuguseid vabandusi välja tooma.

Kõik see on mu meelest tingitud meile sisseõpetatud viisakusest, mis nõuab, et pole kena niisama keelduda millestki, mida teha ei soovi. Tegelikult on see ajaraisk ja minu jaoks üha enam selge märk sellest, missugune on inimese tegelik seisukoht antud küsimuses. Ehk siis ohtrate vabandustega annab inimene mulle juba selge seletuse selle kohta, milline on tema seisukoht.

Tagajärg

Miks inimesed võtavad tagajärgi kritiseerida, kui nad pole viitsinud analüüsida, mis on põhjus. Nii leidsin ennast mõtlemas, kui keegi rääkis mulle ühe inimese alkoholiprobleemist. Tähtis pole mitte see, et ta joob, vaid hoopis see, mis on see põhjus, miks ta joob. Aga põhjustega ei viitsi keegi tegeleda, minul on olnud aga see vajadus näha läbi ja aru saada, seetõttu näen ka põhjust ning olen püüdnud teha kõik võimaliku, et seda põhjust leevendada.

Teisest küljest on muidugi irooniline see, et ühele teisele inimesele andsin konkreetse soovituse: võta väheke napsu, kui pinged hakkavad üle pea kasvama. Pikalt püüdsin teda veenda, et ma ei tee nalja ja räägin täiesti tõsiselt. On ju kummaline, kui minusugune alkoholisõber annab soovituse juua, aga juba aastaid olen olnud seda usku, et Jägermeister'i pudel peab olema käepärast, sest mõnikord võivad tekkida olukorrad, kus väikest napsu närvirahustuseks vaja on.

Olla paha...

Kui ma siin ükspäev olin teada saanud iseennast puudutavad faktid ja nende tulemusena käitusin täiesti hoolimatult, ei osanud ma arvata, et minu eeskuju on nakkav. Rääkisin siis oma reaktsioonist teise inimesega - lihtsalt kõva häälega arutades, kuidas ma käitusin ja mis olid selle põhjused. Milleni see aga välja viis, oli see, et inimene tuli mulle peagi ütlema, et temagi oma käitumist muutnud on.

Tundsin ennast kui tõeline vastupanuliikumise algataja. Kui inimene oma kohusetunde najal päevast päeva teeb tööd, mille eest teda ei tunnustata, on ju tore tõdeda, et ta ühel päeval heidab endalt selle kohusetundeahela ja võtab vabamalt.

Loomulikult sain ka aru, et tegelikult olen paha iseenda minnalaskmismeeleoluga ka teisi kaasa tõmmates, aga ju siis mul on selline säde silmis, et see ka teistele veidigi vabadusesoovi annab. Igal juhul oli mul hea vaadata, kuidas ka teise inimese silm säras.

Ilus lahendus!

Kuigi peaksin muretsema selle pärast, mis edaspidi juhtuma hakkab, olen leidnud, et tegelikult on olemas ilus lahendus. Ilus lahendus kogu olukorrale - need, keda on hoitud, saavad nüüd hakata tegutsema ja tegelema, panna oma oskused ja teadmised tööle.

Nii ehk saabki parem, sest minu puhul on tegemist ühe argumendiga, mis ühesuguse kaaluga asetub nii pluss- kui ka miinuspoolele. Selleks argumendiks on ajalugu. Ühelt poolt on muidugi hea omada ajaloolist mälu, aga teisest küljest teeb just see mind kõige vähem sobivaks inimeseks.

See mõte hakkab mulle aina enam meeldima: lüüa õhk klaariks ja anda inimestele võimalus puhtalt lehelt alustada.

/Ja mis mõttes mina peaksin muretsema? See pole siis enam minu asi, minu mure./

Mina tean!

Näen kõrvalt, kuidas inimene igatseb tagasi seda, mis on tema hinge küljes, aga mis teiste ahvatluste tulemusena on tema käest ära libisenud. Näen ja ise mõtlen: "Oota veidi, küll Sul varsti tekib võimalus."

Sest mina tean. Tema veel ei tea, aga mina tean, et peagi saabub see hetk, millal tal on taaskord võimalus see südame küljes olev asi endale saada. Kas ta seda siis ka reaalselt soovib, on sootuks teine küsimus. Aga igal juhul tekib see võimalus.

Lisaks muidugi on seal taga teadmine, et inimene ise on mu sellesse olukorda pannud ja soovinud, et mina oleksin see, kes selle asjaga tegeleb. Mina olen selles näinud kättemaksu - taaskord üks meheliku uhkuse pihta kogemata antud löök maksab siinkohal kätte, sest seda pole mulle suudetud andestada. Ise muidugi tean seda juba ammu ja ka seda, et inimene on tahtnud, et ma lolliks jääksin (kas tõesti inimesed ei saa aru, et ma näen nende käitumismotiive läbi). Selliste madalate instinktidega olen ma siis pidanud kokku puutuma.

Nüüd ehk ongi keeruline see, et ma olen vahest ehk liiga hästi hakkama saanud, üle ootuste hästi. Ja eks ma olen olnud väga hästi teadlik ka oma nõrkadest külgedest, senimaani arvates, et mu tugevad küljed selle kompenseerivad. Nüüd näen, et ma saan hakkama, sest ma oskan näha kaugemale ja sügavamale, oman empaatiavõimet ja oskust inimesi kuulata ning aru saada sellest, mida nad räägivad.

Motivaatoritest

Jah, arukas inimene teab ja saab aru. Nii oli minulgi võimalus jagada inimesega oma mõtteid ja arusaamu. Ja ega ta polnud kade, loomulikult tulid minu tegutsemise motiivid mulle tema kaudu tagasi. Tema saab aru, et need asjad, mis teiste arvates mind peaksid motiveerima, ei oma minu jaoks mingit tähtsust. Ise sain temaga rääkides selgeks selle, et mind motiveerib väärtustatus. Kui aga väärtustatust ei ole, siis kaob ka motivatsioon. Ja mitte ükski väline aksessuaar ei suuda asendada seda hingelist väärtust. Aga mis teha, kui need, kes peaksid motiveerimisega tegelema, ise enda järgi kõiki teisi hindavad ega saa aru mittemateriaalsetest motiveerimisvahenditest ja nende olulisusest.

Inimesed, kes arvavad, et nad on kõik justkui õigesti teinud, ei taipa ja pole korralikult kuulanud. Mina rääkisin ühest asjast, nemad aga kuulsid midagi sootuks muud ja käitusid sellele vastavalt. Eks nad saavad peagi teada, kui valesti nad on kõigest aru saanud.

/Tuleb lihtsalt meelde see hetk: "Kui töö huvitab, siis..." Selle hetke vältel mõtlesin, et vale on eeldada, et SEE töö mind huvitab. Nüüd ongi tulemused selles valguses hakanud välja paistma./

Otse küsida

Olen viimasel ajal nii pragmaatiliseks muutunud, et olen hakanud inimeste käest otse küsima neid küsimusi, mis mul on tekkinud seoses nende olekute ja väljaöeldud lausetega.

Tean, et mu peas on praegu veel üks küsimus, mis tuleb otse küsida. Selle küsimuse aeg pole praegu veel kätte jõudnud, aga ma pean selle ära küsima. Ma lihtsalt tahan teada, mis on põhjuseks, miks teine inimene mulle just sellise teema nina alla lajatab. Oleks see ainult üks kord, aga see rõhutatus just antud teemale on juba mitmeid kordi välja tulnud.

Esmalt tegi see mulle muidugi haiget, see, et osutatakse ilmselgele veale, mis minu üldisest laitmastusest välja paistab. Huvitav on muidugi see, et kui ma natuke vaatan selle peale, miks just see teema, leian hoopis inimese enda rahulolematuse enda elukorraldusega ja see tundub mulle olevat ka peamine põhjus, miks just seda mulle nina alla hõõrutakse. Teisest küljest on aga see osutatud viga ühiskondlikult peale surutud arusaam asjadest. Kuna aga mina olen otsustanud oma elu elada nii, et ei ole mingeid poolikuid lahendusi või enese sundseisu panekuid, siis võibki see välja paista kui suur viga.

Nõme ja lame!

Huvitav, kuidas ma viimasel ajal ikka inimeste ülbusega kokku puutun. Kas on praegu selline periood, kus kõik ennast kohutavalt tähtsalt tunnevad ja siis arvavadki, et nad võivad teistega üleolevalt ringi käia?

Nii sain ükspäev ühe kirja. Inimene tegi omast arust nalja. See, mis välja kukkus, kvalifitseerus minu jaoks nõmeduseks ja lameduseks.

Iseäranis kena on muidugi teada saada, kui madalale võivad inimesed langeda. Kaunis kiiresti lähevad olulised asjad meelest ära, kaunis kiiresti ununeb see, kuidas aastate jooksul on inimest igasugusest jamast läbi veetud.

Aga pole viga, mina saan olla mina ise, lõpuni välja ja teha asju just niimoodi, nagu tahan. Kurb on muidugi taaskord kaotada usku inimestesse. Aga võib-olla olen ma lihtsalt oma huumorisoone kuhugi ära kaotanud?

Suurepärasus!

Selle hetkeni, kuni reaalset tulemust vaja ei ole, ei oska ka anda hinnangut sellele, mida üks või teine inimene on. Nii olin minagi suhteliselt heal arvamusel ühest inimesest.

Kuni nüüd siis ühe päevani, mil mul tekkis reaalne vajadus konkreetse inimese tegude tulemuste järele. Loomulikult ei tulnud neid tulemusi, ei kohe, ei nädala pärast ja nüüd varsti isegi mitte kahe nädala pärast.

Kui mõned asjad on aegkriitilised, siis loeb iga päev, aga sellise "tulemuslikkuse" tituleerin mina küll suurepärasuseks. Ega neid asju ei saagi enne teada, kui reaalne vajadus käes on.

Arrogants

Läksin inimese juurde siira sooviga ja avatud hingega, arvates naiivselt, et inimesele võiks huvi pakkuda see, mida mul öelda on või missugused mõtted minu peas on. Loomulikult sain kohe teada, et minu mõtted ongi üks suur naiivsus ja tunda, millist arrogantsi võib leida inimeste seest.

Ma võin olla rumal ja võib-olla ei ole ma piisavalt tark, aga siiski arvan ma, et kui ma tahan inimesega rääkida teemadel, milles me võiks olla sama kogenud, siis võetakse mind võrdse suhtluspartnerina, mitte ei hakata oma üleolekut demonstreerima. Meil igaühel on oma teemad, milles me tugevad oleme, ja arvata, et suuremad teadmised ja kogemused ühel teemal annavad kohe mingisuguse nähtamatu (ma isegi ei tea, kas hierarhilise, sotsiaalse või positsiooni-) eelise, on minu arvates väga kitsarinnaline.

Eks see ole minu jaoks märk sellest, milline on inimeste sisemaailm ja millised on nende väärtushinnangud.

/Miks tundub mulle, et see on eelarvamuslik suhtumine üldse sellesse, mis on toimunud ja praegu saan vastu näppe peamiselt vaid oma soo ning ootamatult tekkinud formaalse positsiooni pärast?/

Ikka põhjendada

Streigiteema oli see, mis lõi minu jaoks analoogia. Nii, nagu inimene, kes ei streigi, on sunnitud põhjendama oma teguviisi, nii pean minagi kõigile selgitama, miks ma olen otsustanud teha lõpu ühele oma eluetapile.

Kuigi praegu ei ole veel reaalne tegutsemisaeg kätte jõudnud, olen siiski juba turmtule all. Vanemad ja targemad inimesed püüavad mu impulsiivsust tagasi hoida. Eks ma siis olen küsinud ka otse: miks te arvate, et ma peaksin ka edaspidi välja kannatama seda, mis toimub? Elukogemus ütlevat, et läheb paremaks.

Mina, olles juba andnud poole aasta jagu võimalusi, ei saa aru, et oleks isegi mingisugust väikest lootusekiirt, et midagi paremaks minna võiks.

Ja eks nüüd olen jõudnud ka selle tõeni, miks ma enam jätkata ei saa, olles pikalt arusaamatuse ja otsustamatuse käes vaevelnud: ma ei meeldi iseendale ja ma ei taha olla see, kelleks ma üldise hoolimatuse taustal olen hakanud muutuma - samuti hoolimatuks. Niisiis ongi otsus vastu võetud: tuleb ära lõpetada see hoolimatuse suunas liikumine.