Huvitav, kuidas ma viimasel ajal ikka inimeste ülbusega kokku puutun. Kas on praegu selline periood, kus kõik ennast kohutavalt tähtsalt tunnevad ja siis arvavadki, et nad võivad teistega üleolevalt ringi käia?
Nii sain ükspäev ühe kirja. Inimene tegi omast arust nalja. See, mis välja kukkus, kvalifitseerus minu jaoks nõmeduseks ja lameduseks.
Iseäranis kena on muidugi teada saada, kui madalale võivad inimesed langeda. Kaunis kiiresti lähevad olulised asjad meelest ära, kaunis kiiresti ununeb see, kuidas aastate jooksul on inimest igasugusest jamast läbi veetud.
Aga pole viga, mina saan olla mina ise, lõpuni välja ja teha asju just niimoodi, nagu tahan. Kurb on muidugi taaskord kaotada usku inimestesse. Aga võib-olla olen ma lihtsalt oma huumorisoone kuhugi ära kaotanud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar