Ma ootasin enamat. Ootasin rahulolu ja head meelt. Aga seda ei tulnud. Ma olin olnud naiivne. Olin lootnud, et tehes head saan ka enda enesetunde heaks. Aga tulemus oli sootuks vastupidine. See, kuidas käis seest läbi väärtushinnangute lahknevus, tekitas tühja tunde.
Olid hetked, mil sain aru, et olen ikka väga kaugel sellest, mida peetakse loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks. Olid hetked, mil tabasin suure ehmatusega midagi seesugust, mida ma kohe kuidagi uskuda ei tahtnud. Küsisin ka küsimuse: "Palun öelge mulle, et teie soov sellele inimesele külla tulla ei ole ajendatud vaid tema käest saadavast, vaid te ikka tõesti soovisite seda inimest näha." Vastuseks sain vaid naeratused salakavalad.
See kõik tekitaski õõnsust ja õõvastust. Ja arusaama, et kahjuks on ka see rong läinud ja hingelist sidet seal enam tekkida ei saa, sest mis hingest saab rääkida, kui kõik vaid ümber raha keerleb.
/Nüüd olen ma tõesti valmis. Seda ei pidanud ma tegelikult teada saama, aga ju siis nii pidi minema. Ma oleksin võinud olla ka ilma selle teadmiseta./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar