Täna, hetkel, mil nägin pilti, mida olen varemaltki näinud, jõudsin viimaks kogu asja tuumani. Selleni, mis tegelikult on teada. Selleni, mis on karm reaalsus.
Teadmine, mis siis ühe teada-tuntud olukorra taaskordse pealtnägemise tulemusena minus sõnastus, oli: kuigi ka mina vajan aeg-ajalt teiste toetust, olen ma siiski selline inimene, kellel on sisemine sund saada ise asjadega hakkama.
See tõdemus oli nii ilmselge ja kirgas, et asetas kõik toimunu ja toimuva oma kohale.
/Kuidas aga leida enda seest see oskus-julgus-tugevus, et paluda teistelt mõnikord seda vajaminevat tuge?/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar