reede, 5. veebruar 2016

Ja auraha saaja on...

Kunagi aastaid tagasi, kui tundsin ühte inimest, kes oli presidendi aurahade saajate nimekirjas, ei olnud ma kade talle teatama oma arvamust, et mul oleks sellise asja üle piinlik. Ma tõesti ei tea, mis minus kutsus esile sellise reaktsiooni (oli vist see ülejäänud nimekirja teema - et nende saajate seltskond polnud teab mis hea) - presidendi poolt auraha rindasaamine on ju ometi pidulik sündmust, vägagi. Ja suur au ja uhkus pealekauba. Lisaks oli see konkreetne inimene küll igakülgselt väärt sellist kõrget tunnustamist.

Vaadates praegu selleaastast presidendi aurahade saajate nimekirja, leidsin sealt enda üllatuseks ühe nime, mida ma poleks arvanud, et ma võin sealt kunagi leida. Kui aga pikemalt asja üle järele mõtlesin, sain aru küll, et ega selles midagi üllatavat tegelikult ju pole - sidemed on olemas, ju siis on ka vajalikke ettelükkajaid, ettepanekute tegijaid. Ja on neid tunnustatuid ju ennegi nähtud-tuntud. Aga, praegusel hetkel oleks siiski oluliselt asjakohasem mu aastatetagune märkus sellel teemal, et piinlik on, või vähemalt minul oleks, sellise presidendi käest auraha saada. Sedasi siis võivad ajad ja asjalood muutuda, sellised võivad siis olla vaated elule ja asjadele. Või siis mõnikord lähevad täide sõnad, mis on öeldud emotsiooni pealt ja kaua aega tagasi.

Võib-olla räägib minus ka suur kadedus, mine tea, tahaks ka võib-olla üht kena auraha saada, et oleks, mida demonstreerida, millega esineda. Kuniks mul seda aga pole, tuleb mul ennast ikka ja aina teiste kuulsuse paistel soojendada. Mis teha, kui ise midagi korda saata ei oska ega suuda, tuleb ju minulgi leida need hetked, et vähegi välja paista.

Praegu tuli just meelde, et mind lubati veebruaris ühele sündmusele kutsuda, et mulle austust ja tänu avaldada. Ei tea, mis sellest saanud on, kas see on taaskord üks tühi jutt olnud. Peaks võib-olla uurima hakkama, kas sellest asjast siis asja ka saab või võingi igavesti jääda ootama lubatud lilli ja šokolaadikarpi. Juba ainuüksi see mõte näitab, et midagi ma vist siiski olen korda saatnud, kusagil ja keegi on mind siiski märganud.

Aga, kui ma neid aurahade saajaid mõtlen, keda ma olen tundnud ja näinud küll ja veel, siis on nende seas olnud hulgaliselt ka neid, kellelt on aurahad ära võetud. Nõndamoodi võib nende asjadega siis mõnikord minna.

Kommentaare ei ole: