Kui ma siin mingi aeg tagasi mõtlesin, et ma sooviks merendusvaldkonnas tööd leida ja tegin vajalikud sammudki enda arvates sobiva positsiooni suunas, kandideerides ühele merega seotud ametikohale, siis ütles elu (läbi tööpakkuja suu) mulle "ei". See "ei" oli minu jaoks küll veidi ootamatu, aga siiski täiesti sobiv. Esmalt muidugi seetõttu, et ma olin avalduse saatmise ja tulemuste teadasaamise vahepealsel ajal juba suure paanikaga avastanud, et mul pole aega tööle minna - pooleliolevad projektid neelasid oma aja ja veelgi suuremad seiklused olid lisandunud. Ja lisaks sain selle tööandja vastusest aru, et mina poleks neile sinna sobinud - olles liiga vaba ja loominguline, mõistsin, et ma poleks mahtunud nende etteseatud raamidesse.
Nüüd on siis aeg edasi läinud ja mulle on antud hoopis põnevam ja vahvam võimalus merendusvaldkonnas kaasa lüüa. Selle saadud võimaluse valguses oskan vaid targutada, et ju siis pidid asjad niimoodi minema - et see variant, mida ma ise silmas pidasin, minust niimoodi mööda läks, ja tuli see teine, oluliselt parem, huvitavam, mitmekesisem, vabam. Sellise asjade käigu peale vaadates mõistan ma vaid tõdeda: "Elu ON imeline!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar