... magada, meeletult. Selline rammestus tuli peale, et tahtsin juba keset päeva silmad sulgeda ja lihtsalt magada ja magada ja magada. Võib-olla on nüüd siis see hetk, kui viimaks ma saan magada, rahulikult, sügavalt, kosutavalt. Sest viimased ajad ei ole mulle rahulikku und pakkunud - küll on ööd lühikeseks jäänud, küll pole und kusagilt võtta olnud, küll on meeled nii erksad olnud, mõtted nii lennukad, et unemaale pole mul ujuda õnnestunud.
Ja eks märk sellest kuivõrd halvad on need ööd olnud, on ka see, et hommikul, kohe ärgates, olen tundnud meeletut väsimust. Täpselt sellist, et jõud on otsas ja enam ei jaksa. Ometi peaks ju hommik olema värskuse ja uue alguse aeg? Ehk ma siis nüüd magama minnes jõuan teistsugusesse hommikusse?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar