Ühel hetkel sattus mu kätte see punutud pael, ühe teise punutud paela kõrval, vaatasin neid kahte paela, mõlemad siirad kingitused lastelt ja korraga tabas mind üks suur arusaamine: lastele ma ikka meeldin. See oli selline sisemise hea enesetunde hetk. Et kui täiskasvanutega on lood keerulised, siis lastega läbisaamine on mul alati ja ikka hea olnud. Nendega on nii lihtne, nad on rõõmsad selle üle, kui nendega tegeletakse, kui neile tähelepanu jagub. Nad on nii siirad, nii avalad, nii toredad.
Ja sinnasamasse ooperisse läks ka see leitud joonistus - tüdrukult, kes nüüdseks on juba abielus ja ilmselt peagi ise juba emaks saamas, oma lastelt seesuguseid joonistusi saamas.
Ja kasvõi see aastavahetuse pidu, kus minuga tuli tantsima üks 3-4-aastane tirts, kelle piduõhtu ma loodetavasti sain oluliselt rõõmsamaks muuta sellega, et pakkusin talle oma seltskond, lõpuks jõudis minu juurde ka tema paar aastat vanem õde, kellele samuti lusti pakkuda sain.
Ikka ja aina samamoodi: lastele ma ikka meeldin. See on ka üks suur väärtus elus, kas pole mitte nõnda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar