teisipäev, 3. november 2009

Maailmaparandamisest

Mis kasu on maailmaparandamisest, kui inimesed on katki? /Ingel, ingel, vii mind taeva...; Andrus Kivirähk/

See mõttekild muutis terve näidendi mu jaoks selgeks ja omaseks. Vahel on vaja vaid ühte mõtet, et mõista, et mõni teine inimene on saanud asjadest samamoodi aru, nagu ise oled neid tajunud. Ja tore on see äratundmine. Ja vahel ootad teatritükilt midagi tõsist ja saad hoopis midagi naljakat. Ja vahel lähed teatrisse ilma suuremate ootusteta ja saad sealt elamuse, mis olemise lihtsalt mõnusaks teeb.

Igal juhul olen rahul - rahul sellega, et oli neid, kes üldse selle tüki minu teadvusesse tõid, rahul sellega, et oli neid, kes tekitasid need piletid, mida endale rõõmustada sai, rahul ka sellega, et see tükk nüüd nähtud on, ja rahul sellega, et kõigi juhuste kokkulangemise tõttu olen nüüd ühe päris toreda elamuse võrra rikkam (ehk sai seeläbi rikkamaks ka minu maailmapilt - loota ju võib).

Kommentaare ei ole: