Tegelen siin päris põneva asjaga - iseenda peal analüüsin armumist, püüan aru saada, mis on armumist põhjustavad asjaolud, mis on need faktorid, mis kutsuvad esile sellise arutu käitumise. Mida pikemalt analüüsin, seda kindlamalt saan aru, et kõik see armumise värk ja see, kuidas üks inimene sedavõrd toredaks ja armsaks muutub, et vaid tema peale oma mõtteid rändamas leiad, on peamiselt ikka inimese enda peas kinni. Võib-olla on teistel see asi teistmoodi, aga mina avastasin, et ma ikka ise olen see, kes endale mõne inimese võluvaks mõtleb ja kuni kokkupuude inimesega on minimaalne, on võimalik talle igasuguseid vahvaid asju külge mõelda. Samas on lähema tutvumise käigus alati võimalik ka see, et avastad, et inimese sees on midagi veel paremat ja toredamat peidus.
Ammu pole ma tundnud seda ärevust ja elevust mõne inimesega kohtumise puhul - nüüd siis taaskord olen selles seisus ja pagana rahul. Ise tuleb oma elu huvitavaks elada - siis pole igavust karta.
2 kommentaari:
ka kala hakkab mädanema peast.
(see oli esimene mõte) :)
aga eks su jutus on tõetera sees.
:D Eks ma siis püüa selle teadmisega hakkama saada ja kui lehk juba väljakannatamatuks muutub, siis pean endaga vist midagi ette võtma.
Postita kommentaar