Avastasin ennast olukorrast, kus inimene, kellega olen mingil etapil oma elus päris lähedaselt läbi saanud, ei tahtnud mind enam tunda. See oli väga kummaline olukord, sest ma ei suutnud aru saa, millest selline suhtumisemuutus tingitud on. Hakkasin siis tagasi mõtlema, et kas ma olen siis sellele inimesele midagi halb teinud, kas olen kuidagi teda kahjustanud. Mõtlesin ega suutnud leida ühtegi sellist asja, mis oleks võinud põhjustada sellise mitte-tunda-tahtmise.
Mis mul siis üle jäi - lihtsalt leppisin olukorraga ja leidsin, et ju see siis ikka inimeses endas kinni on, miks ta mind tunda ei taha. Ja kuigi mingis mõttes on veidi kurb inimesi "kaotada", ei saa lasta on tujul sellest väga palju langeda lasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar