Iga kokkupuude paneb mu seest hõõguma. Sisemise soojuse temperatuur tõuseb äraütlemata kõrgele ja peagi avastan, et mu sees kõik keeb. See on hea tunne. See on mõnus tunne.
Loomulikult tiirleb peas terve küsimusteparv. Miks? Kuidas? Milliste vahenditega? Taaskord küsimused, millele vastuseid anda on raske. Võib-olla ei peakski vastuste otsimisega tegelema, vaid jätkuvalt tundlema.
Kui hing võtab oma,
siis keha ei tea,
mida hinge soovidega
peale võiks hakata.
Hing on juhiks -
mida keha ka ei tahaks,
kui hinges on surin,
ta tõrketa järele annab.
/10.03.2009/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar