Avastasin ükspäev, et elu hellitavad paitused on mu õrnaks muutnud. Ei suuda ma taluda räiget käitumist. Kuhu küll on kadunud eluteel omandatud paks nahk?
Aga teisest küljest on mul hea meel. Sest pole ju suurt lugu, kui ma hetkelist jõhkrust taluda ei suuda. Kui elu paitab ja hellitab, siis võib ju need üksikud karmid hetked püstipäi üle elada küll. Eks vahel peab ju äikest ka olema, et taaskord päikesesära näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar