Juba autos lihtsalt olin. Kilomeetrid möödusid, raadios mängis muusika, reisikaaslane jutustas kogu aeg, ütlesin ka paar sõna, kuid peamiselt vaikisin ega kuulanudki päris korralikult, mida ta rääkis.
Jõudsin koju. Panin asjad ära. Kell oli harjumatult vähe - tavaliselt on selline seis kell kolm öösel, aga nüüd siis enne südaööd. Asetasin plaadimängijasse kingiks saadud plaadi (aitäh kinkijale). Eks panin plaadi mängima ikka seetõttu, et kuulata. Aga kuulamisest ei tulnud midagi välja - plaat käis omasoodu, aga mina lihtsalt olin. Kui keegi oleks küsinud, mis mõtted mu peast läbi käisid, poleks osanud ma vastata. Viimaks panin mängija kinni ja jäin magama.
Ärkasin suhteliselt vara, vaatasin kella ja mõtlesin, et peaks edasi magama. Und enam ei tulnud. Ja jälle olin lihtsalt niisama, pühapäevahommikuses vaikuses. Viimaks mõtlesin, et olgu, kuulan siis muusikat. Ja jälle sama lugu - kõik taandus taas lihtsalt olemisele.
Peagi helises telefon - kutsuti "Tähelaeva" vaatama. Ütlesin, et ei tule. Küsiti, kas olen haigeks jäänud. Ütlesin, et ei, olen küll alles voodis, kuid ammu juba üleval. Kuidas hakkad kellelegi seletama, et Sul on praegu lihtsalt olemise aeg.
Vahetasin mängijas plaati, aga asi ei läinud paremaks. Ikka kippus ainult olemine olema. Viimaks, kui tuli "Kustund päikese viimased kiired", vallandusid pisarad. Ilus oli.
Ja lõpuks taipasin, millest see kõik tuli. See lihtsalt olemise soov. Tahtsin säilitada võimalikult ehedana neid eilse õhtu mälestusi. Neid mõnusaid vestlusi, lahkeid sõnu ja sõbralikke pilke. Tahtsin hoida neid nii kaua rikkumata, kui vähegi võimalik. Milline õnn!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar