Pole minagi puhas sellest patust, et poleks proovinud lavakasse sisse saada. Olid sellised ajad ja sai proovima mindud. No ei läinud õnneks (sisseastumine siis). Aga võib-olla just läks? Olen ju oma praeguse eluga väga rahul!
Ega ma tookord asjasse rohkem süvenenud (kuigi olin osaline ühes näiteringis, ei tundnud ma siiski, et teater oleks olnud vaid see, mille nimel elada). Ka teatrist jäin aastatega aina kaugemale.
Täna astus see aeg taaskord minu juurde sisse. Nägin lavaka 40. aastapäevale pühendatud kogumikku ja selle juurde kuuluvat DVDd. Avastasin, et tookordsetest sissesaanutest on tänaseks päevaks saanud päris tõsised tegijad Eesti teatris, kellest üks ja teine mulle ikka silma on jäänud. Ja hea oli mu meel - millised talendid olid need inimesed, kellega samal kevadel sai asututud lavaka vastuvõtukomisjoni ette!
DVD ülevaatega lavaka lendudest oli veel teiseski mõttes vahva. Sai tõdetud, et ega need näitlejad normaalsed inimesed pole. Kõigist nähtud piltidest kumas läbi lõbu, vabadus ja mitmekesisus, mida vaadates hing lausa hõiskama kutsus. Ja vahel tundusid situatsioonid suisa absurdini minevat.
Vahel on vahva astuda oma eluteel mingisse etappi tagasi ja mõelda, mis oleks võinud teisiti minna, kui oleks sülle kukkunud mõni ootamatu võimalus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar