Mu meel unus mägede taha

Mäed on minu jaoks vabaduse märk. Ma ei tea, millest see tuleb, et need hiiglased, kes enamasti silmapiiri varjavad, võivad hinges esile kutsuda avaruse tunde. Ja seda isegi juhul, kui neid vaid altpoolt vaatad. Huvitav, kas sellise emotsiooni tekitajaks on teadmine, et ise mäe otsas olles võiksid näha kaugele-kaugele? Või on see midagi muud? Kust tuleb tahtmine kogu südamest hingata, kui oled järjekordse mäe tippu roninud? Ja kõige selle juures pole mägede kõrgus mingilgi määral määravaks.

Nõnda võtan minagi oma emotsiooni kokku Jaan Kaplinski sõnadega: mu meel unus mägede taha. Kes teab, kus ja millal see juhtus, aga seal on mu meel juba ammust aega olnud.