Kui talvel hakkasin taas trennis käima, siis arvasin, et mida rohkem treenin, seda lihtsamaks läheb. Aga nüüd tunnen iga kord, et kõik läheb aina keerulisemaks. Kui mingil hetkel selle kolme kuu sees tundus, et asjad laabuvad ja võiks juba hakata päris rahule jääma sellega, mis toimub, siis viimastel kordadel on küll olnud täpselt selline tunne, et mitte midagi ei oska ja mitte midagi ei tule välja.
Hea on selliseid mõtteid endast läbi lasta ja veidi nagu endaga võidelda ka - ise seejuures teades, et asi on keerulisemaks läinud seetõttu, et tase on tõusnud, asi on keerulisemaks läinud ka seepärast, et mäng on stabiilsemaks läinud. Ja peamiselt on kõik keerulisem sel lihtsal põhjusel, et kuigi ise tahaksid rahulduda vaid mõnusa äraolemisega tenniseplatsil, siis on väljakul ka treener, kes innustab Sind endast parimat andma. Eks selle parima andmise juures tekib veidi ka ülepingutamise hirmu, aga kui asi täkkesse läheb, siis on tunne maruhea ja trennist rampväsinuna ära tulles oled enda ning maailmaga tõeliselt rahul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar