Kuna mu eelmisel korral jäi mul teatud põhjustel Genfi midagi maha, siis mõtlesin, et mis saaks vahvamat olla, kui sellele millelegi järele minna.
Kapten seisab sillal, vaatab pilvi, peas udu ja tuul, tobe naeratus näol, vile suul... /Jaan Tätte, Hamburgi suund/
Kuigi pole ma mingi kapten ja sillast oli asi kaugel (vähemalt laevasillast, millest selles laulus juttu on), udugi ei näinud, tundsin ennast taaskord Genfi saabudes täpselt samamoodi - tobedalt naeratades käisin tuttava linna tänavaid pidi, õnnelikuna tundsin ennast ahmides kopsudesse järveveemaigulist õhku.
Genf läheb minu jaoks iga korraga aina paremaks, aina huvitavamaks, aina haaravamaks. Seekordseks avastusretkeks valisin ühe väljapakutud jalutusmarsruutidest - konkreetse teekonna ("Seedrist seedrini") kaart käes, ekslesin Eaux-Vives'i pargist Bout-du-Monde'ini ehk siis elavatest vetest maailma lõpuni. Tee peal tundsin, kuidas Genf mind endasse haaras - avastades eraldatud lapikesi selles suhteliselt kiiresti sagivas linnas, armusin üha enam. Kõik jättis väga läbimõeldud mulje - tiheda liiklusega peatänavad vaheldumisi täiesti hüljatud ning eraldatud elukvartalitega, vahele loomulikult hulgaliselt parke ja rohelisi nurkakesi.
Käigu lõpul ei saanud ju kasutamata jätta võimalust, et maailmalõpus olevas kohvikus keha kinnitada, endal peas kumisemas laulufraas "... maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik..." (Tõnu Trubetsky sõnadega Vennaskonna laul). Kuna koht oli metsiku looduse vaatega (väidetavalt seetõttu ka oma nime saanud), siis leidsin, et see oleks küll hea koht kõigi inimestega kokku saamiseks.
Mulle meeldis see vaade linnale, mida pakkus tehtud jalutuskäik. Selliseid jalutusteekondi on Genfis välja töötatud üheksa ja igaüks neist annab linnale erineva vaate - juhatades mõnusa promeneerimisega läbi ajaloo ja linna peidetud varanduste.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar