Huvitav on, et iseendast saame me vahest ehk kõige vähem aru. Nii teeme ja toimetame, päevast päeva kulgeme ja pikemalt ei mõtle, mida me teeme ja kuidas teeme. Kui siis aga elus leiab aset mingi muudatus ja me oma mugavast pesast oleme sunnitud nina välja pistma, siis avastame, et tegelikult võib elu parem olla, kui meid igapäevarutiinist välja lükatakse.
Enda jaoks avastasin möödunud nädalavahetuse valguses, et mulle meeldib kiire elutempo, kus üks toimetus ajab teist taga, kus pole kohta aja surnuks löömisel ja niisama passimisel. Ergas olen ma sellistel hetkel ja kummalisel kombel ei väsita selline liikumine mind väga, kui siis vaid füüsiliselt - vaim on värske ka pärast kõiki tehtud pingutusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar