Kuna alkohol on justkui kohustuslik osa meie igapäevaelust, siis leiab ta tee minugi ellu. Ja viimase nädala jooksul olen saanud kolm vaadet alkoholile.
Esimene vaade pärineb inimeselt, kes on näinud alkoholi väga radikaalseid tagajärgi ja seetõttu lausus mulle, kui rääkisime, et tuleb üks pidu, et kindlasti tuleb see alkoholivaba. Sinna juurde lisas ta, et igaüks, kes peaks alkoholipudeliga tema juurde tulema, saadetakse seda koju jooma. Ehk siis, inimese enda väga kurbade kogemuste tulemusena on tema seisukoht alkoholi teemal täiesti eitav.
Teine vaade pärineb ühe noore inimese suust, kes mind pani sügavalt üllatuma, kui ühes söögikohas asusime lõunatellimust kokku panema ja tema haaras menüüs kohe alkoholi nimekirja järele, et vaadata, mida pakutakse. Minul muidugi vajus suu lahti ja esimese hooga mõtlesin, et ta teeb nalja. Aga kui siis asja kohta pärima asusin, selgus, et minu vastas istuv noor inimene aeg-ajalt viina joob. Suur oli minu üllatus - viin pole kunagi minu teema olnud - iseäranis arvestades inimese vanust. Aga, ega mingit moraalilugejat ju minust olla ei saa, sest eks isegi sai samas vanuses pidudel ikka alkoholi ka tarbitud.
Kolmas vaade alkoholile pärineb usuliselt tasandilt, kus inimene põhjendas oma alkoholivastasust sellega, et ta on kristlane. Siin polegi vist midagi enamat kommenteerida, ma arvan.
Mina, kellele pole alkohol külge hakanud, seisan selle asja keskel siin vähe kummastunult, asudes arutlema alkoholi rolli üle oma elus. Ühest küljest olen ma aastaid pidanud inimestele seletama, miks ma ei joo. See, et ikka pitsikese/klaasikese või paar võtad, on nii normaalne meie ühiskonnas. Ja seda, kui jätad võtmata, keeldud, võetakse päris kenstakalt. Kuna minul pole vaja kellelegi midagi tõestada, kellelegi muljet avaldada ega kellelegi meele järele olla, siis ma ei ole lasknud ennast sellest kõigest häirida. Mõnel hetkel olen tundnud, et ma sellepärast, et ma alkoholi tarbimise teemal nii nõrk olen, olen mingid oma suhted ära lõhkunud - sest ma pole jaksanud kõrtsituure kaasa teha, sest ma pole olnud vaimustunud sellest, et taaskord on käes reede õhtu ja saab jooma hakata. Aga mis on seesuguste suhete väärtus, kui ühine aeg vaid alkoholi mõju all mööda saadetakse. Ja ma ei kirjuta siin mitte sellisest lõbusast vinest, vaid ikka umbjoobes olemisest. Samas ei mõista ma hukka neid inimesi, kes alkoholi tarbivad, igaühe enda valik. Seniks, kuni teistele sellega kuidagi liiga ei tehta - tean inimest, kes alkoholi mõju all muutub õelaks, ta on seda ka kaine peaga, aga paari joogi järel juba muutub see asi veel radikaalsemaks, samuti tean ühe alkohooliku last, kelle elu on väga otseselt mõjutatud vanema joomatuuridest.
Ja ega ma tegelikult polegi mingi adekvaatne hinnangu andja sellele, kas alkohol peaks olema osa minu elust - ma ei vaja seda selleks, et oma probleemidele leevendust saada (peamine põhjus, miks inimesed minu ümber joovad), samuti ei vaja ma seda selleks, et meeleolu rõõmsaks saada (elu on minu joovastusvahend), ja minu arvates parima maitsega jook vesi.
Eks ma võin siia juurde ju lisada oma eelmise kevade kogemuse, kus ühe meeleolu lainel ennast purupurju jõin - hetkekski kontrolli enda üle kaotamata, aga siiski täiesti ääreni alkoholi täis olles. Tulemus oli see, et ma värisesin veel 12 tundi peale viimast sissejoodud õlut - organism sai lihtsalt alkoholimürgituse. Ja sellesama õhtu järellainetuses agiteeris üks inimene mind alkoholi tarbima - tegu oli ühe järgmise peoga, kus ma arvasin, eeltoodud kogemuse valguses, et mul pole vaja alkoholi tarbida, tema arvas aga, et peaksin just sellel teemal ennast arendama ja ikka mõned joogid sisse võtma... Mulle aga näitas mu oma organismi reaktsioon veelgi selgemalt, et minust ikka ei saa inimest, kelle elu pärisosaks on alkohol.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar