Käisin täna oma riiuleid üle ja sealt leidsin ühe kunagise kallima kingitud raamatu. Ma ei mäleta, kas meil sellel hetkel, kui ta mulle selle raamatu kinkis, ka juba armusuhe käis, aga täna seda sissekannet lugedes - "Tänan osutatud abi eest!" - sain aru, kui pime on ikka armastus.
Kuigi see eeltoodud lause võib tunduda neutraalsena, siis minul on lisada kontekst. Ja see just kõnelebki täpselt sellest, kui kinni minu silmad olid. Praegu, sügava iroonia tooniga asja vaadates, paneksin umbes sellised ääremärkused kirja: "Ole õnnelik selle üle, et saad mind jumaldada. Ole õnnelik selle üle, et ma sind veidigi märkan. Ole õnnelik selle üle, et ma olen sinuga siis, kui mul mugav on." Ja ma siis olingi õnnelik kõige selle vähese üle.
Ja eks ma saan ise ka väga hästi aru, millisesse ämbrisse ma tolle armulooga astusin. Ja et see ikka suuresti mu oma viga oli. Nagu enamasti ikka kipub olema. Silmade avanemisega läks aga väga kaua aega. Hea, et see lõpuks siiski aset leidis - see on see, mille üle praegu rõõmu tunda oskan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar