pühapäev, 10. oktoober 2010

Teise külje alt vaadatuna

Kord juhtus selline asi, et sain teada midagi, mis tundus imetlusväärne ja ületamatu. Vähemalt minu jaoks, tol hetkel. See pani kõik asjad ühte konkreetsesse valgusesse, asetas asja, millest juttu on, minu jaoks millekski kaugeks ja kättesaamatuks. See tookordne rõhuasetus on mind ikka saatnud ja selle järgi olen seadnud kogu oma suhtumist.

Nüüd, olles ise selle asjaga kokku puutunud, hakkab mulle üha enam tunduma, et see üks suur illusioon oli, et tegelikult on see, mida mina pidasin saavutamatuks, midagi lihtsat ja kerget. Võib-olla on need ennatlikud järeldused, võib-olla saab see asi tõesti olema keeruline ja raskesti kättesaadav, aga praegu tundub küll, et aukartus, mida selle asja vastu tundnud olen, on täiesti mõttetu, sest vaadates asja sisu ja läbides esimese osa, olen aru saanud, et mul on kõik eeldused selleks, et asi käiks lihtsalt ja probleemideta, kogu aeg olemas olnud ja minu jaoks ei saagi see olema midagi erakordset.

Ehk taaskord taandub kõik taustsüsteemile - kelle jaoks keeruline, kelle jaoks mitte. Kui ikka oled tegelenud asjadega, mis on kordi keerulisemad, siis mis probleemi peaks olema lihtsate asjade omandamisega? Lisaks muidugi ka see, et mul on mingites valdkondades praktiline kogemus juba täiesti olemas ja selle peale võin ju ometi kindel olla.

Kommentaare ei ole: