esmaspäev, 18. oktoober 2010

Kusagil toimus nihe

"Kas see on hea, kui keegi meist praegu ära sureks? Kas see on ühiskonnale kasulik?" Selline oli küsimus, mille esitas meditsiiniloengu pidaja. See oli ilmselt see hetk, mil toimus nihe, mõttemaailma pööramine.

Minu jaoks on üks olulisemaid vajadusi siin elus olla teiste jaoks vajalik. Ja kuigi saan seda vajadust päris tihedasti rahuldada, tekivad ikka aeg-ajalt sellised hetked sisse, mil tekib küsimus, kas mind ikka on kellelegi või millekski vaja.

Sellistel hetkedel peaksingi ehk asuma hoopis teistsugusele vaatenurgale, mis iseenesest on küll räigem ja sirgjoonelisem, aga selle võrra annab ka selgema vastuse kätte. Kui ükskõik kes meist ära sureks, oleks see ühiskonnale üsna suur kaotus. Ja see, mida me ise väärt oleme või ei ole, on selle kõige juures suhteliselt väheoluline (kui nii võib öelda). Hoopis olulisem on see, mida teeb meie surm meid ümbritsevate inimestega, kuidas nemad edasi toimetavad (või siis ei toimeta) - ehk siis meie kadumine siit ilmast tekitab päris korraliku kaose selle koha ümber, kus me hetk tagasi veel olemas olime.

See kõik viis mind selliste mõtete maale, kuhu ma igapäevaselt ei eksi. Ehkki võin aeg-ajalt ju mängida oma väärtuse ja sellelaadsete mõtetega, aga sügavamalt neid analüüsida pole kas soovi või tahtmist. Aga selline rõhuasetus pani paratamatult mõtlema selle peale, et milleks ma olen, milline on minu panus ja kas ma ikka annan endast kõik igal ajahetkel. Ja olgem ausad, ega need vastused just kõige meeldivamad polnud - võiks, suudaks ja peaks rohkem tegema ja jõudma. Samas, teades ennast, tean ka päris täpselt, et selline hetkeline valgustatusmoment taandub peagi, kuid ehk jääb see tundevirvendus kuhugi sisemusse ikkagi alles ja tuleb vajalikel momentidel meelde.

Samas on selle asja juures ka see alaline teema, millega me kõik kokku puutume - homme teen, järgmisel nädalal teen, järgmisel aastal teen. Kuigi see on hea vabandus ja aitab oma asju kenasti planeerida, peab siiski alati arvestama võimalusega, et homset, järgmist nädalat ja järgmist aastat ei pruugi tulla. Seetõttu tuleb teha täna ja kohe neid asju, mis midagi tähendavad.

Kommentaare ei ole: