Mõnele on antud

Lugesin raamatut ja kuigi mõnel hetkel tundus, et ma ei suuda vaatamata kõigele lugeda ja lugu kipub venima, siis sundisin ennast ikkagi edasi minema. Ja sisetunne oli õige - see on see põhjus, miks ma usaldan neid kirjanikke, kelle ma leidnud olen. Vastus küsimusele, miks ma ikka ja jälle nende juurde tagasi jõuan. Sest ma tean ju kui head nad on, kuidas neile on antud - seda oskust, lugu põnevaks kerida, lugu huvitavaks jutustada, niimoodi, et eladki kogu hingest kaasa ja oledki täielikult haaratud sellest, mis toimub, ahmid sõnu endasse ja märkad, et vahepeal hoiad hinge kinni, oodates-kartes-lootes, et mis nüüd siis juhtuma hakkama, mis edasi saab, millise pöörde lugu nüüd siis võtab. 

Ja tegelikult ei häiri isegi see, et need väikesed vihjed, mis on varemalt juba ühele ja teisele poole teksti sisse peidetud ja annavad aimu sellest, mismoodi asjad lõpuks kujunevad, millised minevikusündmused mõjutavad raamatutegelaste tänast päeva. Siit tuleb välja ka üks subjektiivsuse aspekt, nagu elus ikka - neile kirjanikele ja nende raamatutele annan ma selle võimaluse, et ma loen seda lugu edasi, isegi siis, kui sissejuhatus kipub pikk ja kohmakas olema. Kui oleks tegu mõne minu jaoks tundmatu sulesepaga, oleks lugu sootuks teine - siis peab ta leidma tee minuni. Kui tema kirjapandu mind ei kõneta ja silla loomist ei toimu, siis nii see lihtsalt on ja jääbki raamat selleks üksikuks juhuslikult kättesattunud teoseks.

Aga õnneks on neid, kellele on antud just mulle sobivat oskust lugusid pajatada ja nõnda ma siis loen ja naudin ja ahmin endasse, elan sügavuti läbi ja rõõmustan. Seekord oli siis elamusenaudingu pakkujaks Anders de la Motte ja "Sügisroim".

Ja, vaid mõni aeg hiljem tuleb tõdeda, et ikka väga hästi on antud, kui saab lõpuni loetud ka Anders de la Motte "Talvetuli". Ja selle raamatu viimaseid lehekülgi loen läbi aina kasvava pisaratevoo - liigutab, sügavalt liigutab. Lisaks muidugi ka see mõjus viis, kuidas lugu aina uusi tahke esile toob... Aitäh!

Hoidmisest ja hoolimisest

Aastaid tagasi olen kirja pannud järgmised read, mis tänasel päeval on väga asjakohased:

Selleks, et hoida,
tuleb eemale hoida,
kentsakas on keel,
mida kõneleme,
aga nõnda täpne
on iga öeldud lause,
iga üksik sõna
omab kindlat kohta.

Mõte tookord kirja pandu taga oli sootuks teine, kui see praegune kontekst. Ja eks olen üsna hiljuti pidanud neidsamu sõnu endale meelde tuletama, selles nende esialgses mõttes. Elu ja tema paradoksid, on veidi laiem vaade sellele teemale...

Kui on kerge peavalu...

... siis võtan pilli ja see on tõesti aidanud.

Sellised sõnad pärinevad Raido Koppeli suust, kes antud juhul räägib akordioni (või täpsemalt nööpakordioni (väike vimka peab ikka asjadel sees olema, nõnda ka sellel nimetusel siin praegu)) kättevõtmisest. Kahjuks ei õnnestunud mul seda saatelõiku saatest "Hommik Anuga" internetiavarustest kätte leida, aga vähemalt nõndapalju pakkus saatetutvustus ja eks selleteemalist artiklit on võimalik lugeda ka Pärnu Postimehest. 

See aastatetagune tõdemus tuli mulle täna meelde, kui õnnestus ühe õhtu jooksul suisa kahel kontserdil "käia" ja neist teist kuulates, mille andis duo Int ja Müller, tuligi mulle meelde see, et hea muusika on ikka parim ravim, ükskõik mille vastu. Olgu selleks siis kehv enesetunne või valutav selg või kasvõi peavalu.

Seda tean ju omast kogemusestki - neid kõiki on enne mõnda kontserti kogeda saanud ja muusika kuulamise käigus on need hädad kõik ununenud. Samuti tuleb silme ette aastatetagune kogemus Goo Goo Dolls'i Londoni kontserdilt, kus pika ootamise tulemusena tekkis juba selline tunne, et ei jaksa ja ei suuda ja ei saa, aga kui muusikud lavale tulid, ununes see kõik hetkega ja energiat jagus kaasaelamiseks ja täielikuks eufooriaks.

Merehaige mis merehaige

Toimetasin täna oma mingi aeg tagasi tehtud piltidega ja mida pilt edasi, seda rohkem sain aru, et ma olen ikka merehaige. Merehaige mis merehaige. Eks aeg-ajalt läheb see tunne üle ja kuidagi mattub see teiste teadmiste ja kogemuste alla. 

Aga, siis saabuvad jälle sellised hetked, nagu need piltidega toimetamise hetked. Sellised hetked, mil satun täielikult selle loodusjõu lummusesse, mille nimi on MERI. 

Eks tean väga hästi sedagi, et ma olen neid hetki juba läbi elanud, neil hetkedel, mil ma neid ülesvõtteid teinud olen. See aga lummabki mind selle asja juures veel omajagu, et ma saan seda kõike veelkord läbi elada. Ja hämmastav on see, missugust mõju võib avaldada ühe pildi vaatamine, milline võib olla sellest saadav emotsioon. Võiks ju arvata, et mis see siis ikka ära ei ole - pilt nagu pilt ikka. Aga emotsioon kerib ennast üles ja need vaated lummavad mind taaskord, üha uue jõuga.

Ja eks ma saan sellestki aru, et see on vaid minu enda sügav sisemine elamus, midagi, mis käib vaid minuga kaasas. Saan aru, et see ei pruugi teiste puhul niimoodi olla. Teistele ei pruugi need kaadrid mingit mõju avaldada.

Mina aga saan nende põhjal taaskord aru - eks vahepeal kipuvad sellised asjad lihtsalt meelest ära minema, teised teema olulisemaks muutuma -, et minu jaoks on need kõnekad ülesvõtted ja ma olen ikka merehaige. 

Eks osa sellest ilust ja lummusest on mu seinalegi saanud, selgelt väljakirjutatuna:

ELU MERE LAINETEL

Seda siis koos mõne lisa ja täiendusega, et oleks lustlik ja lõbus, motiveeriv ja edasiviiv. Ja see mõjub ja annab jõudu.

Aga, siinkohal ka tervitused merele (kellelegi, kellega koos on jagatud mõlemat - nii mere- kui muusikahaigust), soovilugu on varnast võtta:

Statistika lõputud võimalused

Kogu selle praeguse viiruse levimise aja jooksul on mulle ikka ja jälle tulnud meelde ülikooliaeg. Nimelt oli meilgi õppekavas selline aine nagu statistika ja õnneks alustati seda loengusarja tõdemusega, et statistika võimaldab jõuda täpselt sellisele järeldusele, mida saada soovitakse.

Ja nii ma siis olengi poole silmaga jälginud uudiseid ja saanud aru, et täpselt niimoodi praegusel juhul toimitaksegi - tehes otsuseid, mis aitavad statistikat mõjutada. Ja kui soovitud tulemus hakkab käest ära libisema, muudetakse algandmeid, mille põhjal statistikat tehakse. Ja nii ongi statistika tegemisel võimalused lõpmatud ja mitte kellegi jaoks pole oluline see, et andmeid ei anna tegelikult omavahel (ei Eestisiseselt ega ka globaalselt) võrrelda, sest põhialused on kõik vigased ja ajas muutuvad. Selle peale tuleb meelde anekdoot: "On olemas väike vale, suur vale ja siis tükk tühja maad ja alles seejärel tuleb statistika."

Eks ma olen ka väljaspool seda kõike imestanud näiteks selle üle, missuguseid küsimusi küsitakse klienditagasiside lehtedel. Vaadates neid küsimusi, tekib minul tihti küsimus, et kas te minu käest küsite ka seda, mida tegelikult küsima peaks (ja mõnel juhul tundub, et küsitlus on tehtud selleks, et see, kelle ülesandeks selle valdkonna eest vastutada on, saaks "tehtud" lahtrisse linnukese teha). Sest, nii tore on küsida neid küsimusi, millele on positiivsed vastused garanteeritud (või küsimusi, mille vastustega pole tegelikult mitte midagi peale hakata). Aga selleks, et paremaks saada, tuleks küsida küsimusi hoopis nendes valdkondades, mis on nõrgad. Kuigi, eks teisest küljest saan ma aru ka sellest, kui palju on subjektiivsust kogu selles asjas, sest lõppkokkuvõttes võib tulemus sõltuda sellest, millises tujus inimene on. Kuigi-kuigi, kui nüüd mõtlema hakata, siis imelist kogemust ei suuda miski varjutada, vähemalt minu jaoks küll.

Peaaegu läheb selle teema alla ka üks täna nähtud video, kus kiideti väga Eesti koolisüsteemi, selle põhjal, missugused on meie laste tulemused PISA testides. Ja vaadates seda, mida seal esile toodi - et kuidas Eesti selliste tulemusteni on jõudnud (oli võetud see nurk, mida Eesti on õigesti ja hästi teinud), siis eks seal oli omajagu tõtt ka, aga minu jaoks on selle asja juures ikkagi kokkupuude lastega ja see, missugune on nende koolistress ja kuidas nad tegelikult koolis väga käia ei tahaks (eks see muidugi sõltub ka koolist ja laste motiveeritusest, aga sellise suure pildi propageerimine tundus mulle kuidagi suure enesekiitmisena (nagu meil siin ikka kombeks on, väljapoole näidata, et maru kenasti on meil kõik asjad, aga mis seepool toimub, see teadmine pole sugugi oluline) - et kas need lapsed ka edaspidi täiskasvanutena hästi hakkama saavad, missugused inimesed neist selle kõige käigus kasvavad).

See aasta tuleb kevad teisiti...

Juba mitmeid päevi on SEE lugulaul minuga kaasas käinud:

Ja kuigi see on ühest küljest tõsi - kevad on teisiti tulnud (vähemalt inimeste jaoks ja eks ma saan aru, et see lugulaul räägib sootuks muust, kui sellest, mis sõna-sõnalt võetuna välja paistab) -, siis sügaval sisemuses kõneleb minus ikka see tõdemus, mida olen siin viimaste päevade jooksul samuti endaga kaasas kandnud: "Loodus käib oma rada ja tema juures ei muutu suurt midagi sellest, mis inimestel siin praegu südamel on, pole suurt midagi neist asjadest, mis inimeste elu praegu mõjutavad." 

Jalutasin täna mererannal, sellelsamal mererannal, kus olin jalutanud ka siis, kui Islandil vulkaan purskas ja terve Euroopa lennuliiklus seisis, ja praegugi valitses sealses taevas vaikus, kui korraga kuulsin seda heli - ajasin pea kuklasse, et paremini näha, et kas ma tõesti kuulen õigesti, et tegu on lennukiga. Imestasin, et kas veel mõni on lendama jäänud (õhku ei jää neist ükski, meenub mulle siinkohal üks naljalugu, erinevalt sellest sillast, mille eelmisel nädalal tehtud arvutimängu paigutasin - ei liikunud mängu loomise vaates talle piisavalt lähedale, et näha, kas sai teine maapinnale paigutatud ja siis panin mängu käima ning nägingi, et sillal puudus kokkupuude aluspinnaga) ja peagi silmasingi seda teraslindu (nagu mu ühes lapsepõlvest pärit raamatus seda seadeldist nimetati). Ja mõtted läksid selle peale, et see on veel üks viimastest, praegusel ajal, mingiks ajaks kindlasti. Erinevalt rändlindudest, keda üha arvukamalt silma hakkab. Aga eks ole neilgi rahulikum lennata, kui teraslinde taevas vähem on...

Kummastav on see praegune olukord küll. Lugedes näiteks täna pealkirja, et viiruse levik on Hiinas õhukvaliteeti nii palju parandanud, et see on päästnud mitmete kümnete tuhandete inimeste elu. Või siis lugedes seda, et pannakse pahaks, et lapsed ilusa ilmaga õue ennast liigutama on läinud. Või siis minu suur üllatus eile poes käes aru saada, et tegelikult pole praegune olukord suurt midagi muutnud - palju oli rahvast liivkel ja polnud arugi saada, et midagi erilist toimuks. Või siis avastades täna kohe kahel rindel seda, et inimesed kibelevad juba oma igapäevaste rutiinide juurde tagasi, et nädalane paus on tekitanud sellise tegutsemistahte, et on kohe-kohe-kohe vaja.

Aga minnes tagasi selle juurde, et täna algas kevad. Hakkasin siis uurima, et täna peaks ju öö ja päev olema ühepikkused ja nagu ikka, enne, kui siinseid asju kirjutama asun, tahan faktid paika saada ja eks nõnda ka seekord. Ja mis ma siis avastasin? Et tegelikult oli see öö ja päeva võrdne pikkus hoopis 17. märtsil. Niiet, päev on juba olnud pikem kui öö! Ja arvestades, et täna oli palju näha lõkkeid, oli seegi kuidagi sümboolne - et ega polegi midagi, kolme kuu päevast on suvine pööripäev ja jaanilõkete tegemise aeg ja siis polegi taaskord midagi, kui jõule ootama hakata. Ja kõik need asjad toimuvad sõltumata sellest, millised on parasjagu inimeste prioriteedid, rõõmud ja mured. Loodus toimetab ikka omasoodu edasi...

Helipuldi taga...

Selle loo algus ulatub tänaöistesse unenägudesse, kuigi seal ronisin võimatuna näivatest kaljuseintest üles ja turnisin üle kitseaedikute ja tutvusin uute inimestega. Ja pealtnäha polnud sellel kõigel midagi pistmist sellega, et minu hommikune tõdemus oli, et ma olen üsna mitu korda oma elus istunud helipuldi taga...

Reaalsuses ja iseseisvalt olen teinud sellist asja vaid Islandil, ikka nende kohalikus Rock'n'Roll Muuseumis, mille külastusest olen varemgi kirjutanud, kus lugu, millega mängida sai, oli seesugune:

Ja andis ikka mängida küll selle asjaga ja enda kõrva jaoks sain ta ikka paremaks. Üsna loomulik oli vist ka see, et mida rohkem seda muusikapala kuulasin, seda rohkem see mulle meeldima hakkas.

Aga tänahommikune tõdemus viis mu hoopis teise kanti, sellesse kanti, et üsna tihti olen võtnud endale ise selle koha helipuldis - sel moel, et kuna minu kõrva on miski kriipinud, siis olen julgelt välja öelnud, mida oleks juurde vaja ja mida oleks vaja vähemaks võtta. Ja üllataval kombel on sellest mõnel juhul saanud täielik usaldus, sest hiljemgi on just minu kõrvade järgi saanud helid ühiseks sümfooniaks. 

Ja kuigi mul pole muusikalist haridust, on mul siiski kõrv, mis mõnel hetkel on väga tundlik. Ma arvan, et asi on selles ajas, millal ma siia ilma sündinud olen - kevades, mil linnud laulavad ja õhk on ilusatest helidest pungil. Eks sellesse valdkonda olen liigitanud oma ülitundlikkuse lõhnade suhtes, sest ma olevat sündinud päeval, mil sirelid olid täies õies ja pole siis imestada, et kevadine sirelite õitsemise aeg on minu jaoks toksikomaania kõrgaeg (ja-jah, eks ma ikka kaldun äärmustesse, aga viimasel ajal olen ma ise hakanud seda kõike tunnetama kui heleda leegiga põlemist ja elust joovastumist).

Kuidas ma teid hoida saan, kui te ise...

Täna on siis see päev, mil olen tihedalt kokku puutunud vanemate inimestega, kes mul siin ka igapäevaselt ikka kuidagi hoole all on ja tõdemus on selline, et need inimesed, kes on viimase suure sõja ja küüditamise üle elanud ja hakkama saanud siin vahepealse eluga, ei pelga seda praegust viiruse värki.

Ja siis on tulnud minul olla targem ja teha otsused nende eest. Nõnda sain ma siis sel nädalal, mis asjaolusid arvestades oleks pidanud olema vaba igasugusest juhendamisest, täna hoopis teistlaadi kogemuse - kuidas juhendada üht vanainimest kaugjuhtimise teel arvuti kasutamisel. Ja kuidas teda motiveerida lõpuni proovima ja katsetama. Ja võin ennast kiita (esialgsed kiidusõnad suunasin muidugi vanainimesele endale, et ta sai talle antud ülesandega lõpuks hakkama), sest asi, mis tegemist vajas, sai tehtud ja ta suutis ikka lõpuni pingutada.  

Selle asja teine pool on see, et praegu tuleb uksest ja aknast teavitusi sellel teemal, et kõik kohad on kinni ja erinevat liiki käitumisjuhiseid, aga keegi ei arvesta suurt sellega, et selline asi tekitab osadele inimestele lisapingeid ja täna mul just seesugust pinget maandada tuligi, sest see, kes infot jagas, oli veel iseäranis "nutikas" olnud ja oli jagamise teinud selliselt, et vähese oskuse ja kogemusega arvutikasutaja ei saanudki aru saada, kuidas peaks ta sellele infole ligi pääsema, mida jagada sooviti.

Aga tagasi nende vanemate inimeste juurde - see tänane toimetamine oli siis ikka selles valguses, mis praegu selle ringi liikuva asja kohta teada on: et vanemad, nõrgema tervisega inimesed on antud juhul kõige haavatavamad (ja minusugusel, kes ma ei pruugi arugi saada, et mul see asi külges on, tuleb neist teadlikult eemale hoida)... Ja nii mul ongi selline mõte, et kuidas saan mina neid hoida, kui nad ise on nii põikpäised ja kangekaelsed ja tahtmist täis eirata neid nõuandeid, mis neile antud on?

97 lugemist ootavat raamatut

Uues olukorras tuleb asjadele leida veidi teine lähenemine. Nõnda siis on ka lood sellega, kuidas raamatukogus käia ja kuidas endale lugemiseks uusi raamatuid saada.

Mingi aeg tagasi juba uurisin nende raamatute loetelu, mida olen aastate jooksul laenutanud. Ega tol korral sellele väga suurt tähelepanu pööranudki - lihtsalt, ühe kirjaniku osas soovisin võrrelda raamatukogu fondides leiduvat sellega, mida juba lugenud olen.

Nüüd siis tuli see teadmine taaskord tagataskust välja võtta - see teadmine, et selline võimalus on olemas. Ja kui esialgu mõtlesin, et teen seda võrdlust siis vaid ühe kirjaniku osas, kelle teoseid praegu ühes jorus lugenud olen, siis pärast esialgse nimekirja kokkusaamist mõtlesin, et võtan siis kogu oma lektüüri ette ja vaatan selle põhjalikumalt läbi.

Tulemuseks sain 97 lugemist ootavat raamatut. Tegelik number oleks vast olnud 96, aga kuna mulle see number ei meeldinud, siis leiutasin endale loetelu viimasest otsast veel ühe raamatu juurde.

Esimesed raamatud sellest nimekirjast sain eile juba kätte, aga nüüd pandi raamatukogu ka kinni, niiet, kui need loetud on, siis tuleb lugemisvara võtta kodusest raamaturiiulist, õnneks on sinna ikka üht-teist kogunenud ja mõni sellinegi raamat, mida veel üldse lugenud pole.

Kuid, praegusel ajal toimuvad muutused väga kiiresti ja tuleb välja, et elu tühja kohta ei salli - mu postkasti jõudis kiri teisest raamatukogust, mille lugejate nimekirjas olen, ja sealt avastasin e-raamatute laenutamise võimaluse ja nüüd ongi juba esimene laenutatud raamat viiendiku jagu loetud. Täiesti omaette kogemus on see, kuigi jah, selles valguses eelistan igal juhul paberversiooni. Kuigi-kuigi, praegu naudin raamatut, mida ma muidu vist lugeda polekski saanud ja eks ma olen omajagu rahul, et seesugune võimalus olemas on - aitäh!

Iga otsus võib olla määrava tähtusega

Viimaste päevade sündmuste valguses, otsides oma peas arusaamist sellest, mida oleks mõistlik teha, on ikka ja jälle mu peast läbi käinud mõte: "Iga otsus, mida ma praegu teen, võib olla määrava tähtsusega!" 

Sellist tunnet pole ma varemalt tundnud, kuigi, eks olen varemalt ka püüdnud elada põhimõtte järgi, et homseks ei tohi jätta, et kõik tuleb kohe ära teha. Praeguses olukorras aga tuleb see kõik väga selgelt esile. Et praegused otsused mõjutavad tulevikku väga tugevalt.

Aga, eks sellistest asjadest arusaamine ajendab mõttemaailmas korda looma: et kui nii, siis nii, mis siis ikka. Sai antud parim ja eks siis tuleb, mis tulema peab.

Ringist väljas...

Praegune eriolukord on minu jaoks mingis mõttes kummaline. Sest, kui ma inimestega ei suhtleks ega oleks ka otsapidi ühes ringis sees, mida praegune olukord iseäranis mõjutab, siis oleksin täielikus teadmatuses sellest, mis toimub ja loomulikult ka sellest, et Eestis on eriolukord välja kuulutatud.

Põhjus on väga lihtne - raadiot ma ei kuula, uudiseid ei loe ja televiisorit pole mul juba aastaid olnud. Ja praegu panebki mind veidi imestama see, mis eksperimenti riik elanikkonna teavitamisega teeb. Mingi aeg tagasi vähemalt tuli Terviseameti poolt e-kiri, mis rääkis viiruseohust ja andis ka esialgsed juhised. Nüüd, kui asjad on edasi arenenud, on aga riigipoolne suhtlemine puudulikumaks muutunud. Vähemalt niimoodi tunnen mina praegu.

Jah, ma saan aru, et eeldatakse justkui peaks ma igasuguseid uudistekanaleid jälgima, aga arvestades seda, missugune on olnud meediakanalite sisu juba pikka aega, siis mina küll enam ei tahtnud, seda kõike endasse saada, päevast päeva. Ja olles kuulanud ka teisi inimesi, siis on minusuguseid inimesi palju.

Ja eks ma mõistan ka seda, et ma ise olen sellise olukorra loonud. Aga, ma lihtsalt tahan siia kõrvale tuua näite Islandilt - niipea, kui riiki sisenesin, saabus telefonile 112 pealt sõnum, et on selline viiruseoht ja mida siis sellise ohu puhul teha. Samalaadse sõnumi sain veel mõned päevad hiljem ka. Minu arvates väga mõistlik - inimestel on ju telefonid ikka olemas ja nad kasutavad neid. Ja mobiilioperaatoritel on sellise sõnumi saatmine vaid mõne nupulevajutamise teema - sellised funktsioonid on võrkudesse juba vaikimisi sisse planeeritud (esialgu küll vaid võrguinfo edastamiseks, aga neid saab edukalt kasutada ka praeguses olukorra (eks mul on tulnud omajagu lugeda mõistet broadcasting channel, ju see teadmine avaldab praegu mõju)).

Ehk siis see, millest mina mõtlen, on antud hetkel see, et riigil peab ikkagi olema eesmärk jõuda iga inimeseni ja kasutada kõiki talle kättesaadavaid vahendeid. Aga võib-olla olen ma ka liialt naiivne, kui ma arvan, et riigil need vahendid olemas on (ja võib ju olla ka niimoodi, et olen riigi ülesannetest valesti aru saanud)...

Positiivne praeguse olukorra juures on aga see, et ollakse üksteist toetavad ja abivalmis ja mõistvad. Samamoodi, nagu ma siin mingi aeg tagasi olen kirjutanud sellest, kuidas suure lumeuputuse puhul olid kõik mõistvad, kannatlikud ja abivalmis ja üheskoos saadi hakkama.

Süda hõiskab, vist, aga samal ajal ikka valutab ka...

Kummaline on see kaasaegne maailm ja ilmaelu, sain ma täna taaskord aru.

Lugu siis seesugune, et üks mu klient soovis kokku saada ja arutada üht probleemi, mis vajaks lahendamist, ja kuna olen sellele kliendile juba ühte ja teist teinud, siis olin valmis kokku saama, et vaadata, kas ja kuidas ma saan aidata.

Läksin siis täna kohale ja kuulasin kliendi mure ära. Ja arvestades seda, et ülesande püstitus on minu jaoks siiani veel veidi ähmane, siis polnud ma väga veendunud, et olen valmis seda tööd vastu võtma. Aga mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et mulle püütakse seda tööd maha müüa, ehk siis püütakse panustada sellele, et ma selle töö vastu võtaksin.

Eks ma siis ikka lõpuks ütlesin jah, et vähemalt proovida võin. Aga, kogu selle asja kokkuvõtteks siis saingi aru, et mul on ikka väga hea positsioon sisse mängitud - kui tahetakse mind mingit tööd tegema, just nimelt mind ja mitte kedagi teist. 

Ja kohe tuli mulle silme ette üks aastatetagumine lugu, kus mind püüti ka tööle meelitada - tookordne asi läks muidugi vett vedama, sest ma olin juba varemalt öelnud, et mina sellesse konkreetsesse kohta tööle ei lähe, aga arvati, et raha ja sundseis motiveerivad mind oma otsust muutma. Sel korral on lugu muidugi teistmoodi - hakkan küll tööd tegema, aga tööle minema ei pea - ja selles on minu jaoks sisuline vahe. Samuti on seekordne koostööpartner oluliselt mõistlikum ja tingimused oluliselt rahumeelsemad, kui tolles aastatetaguses olukorras üldse ollagi oleks võinud.

Ja nüüd siis ongi seis selline, et arvestades projekti mahtu, süda mul ühest küljest hõiskab, teisest küljest aga natuke ikka valutab ka - et kas ma ikka saan hakkama, kas õnnestub see probleem ära lahendada ja kas mul on ka piisavalt ajalist ressurssi selle kõige jaoks. Aga eks püüan endale ikka meelde tuletada seda, millise ereda leegiga mulle elada meeldib ja nõnda siis mõtlen, et julgelt tegutsen ja julgelt toimetan, küll siis tulemused ka tulevad!

Kuigi jah, sisemine tunne on selline, nagu jänesel selles multifilmis, kui ta lõvi ees seisab:

Hea tuju muusika

Selle loo algus ulatub ühte tuisusesse päeva Islandil. Ühte emotsiooni sellest päevast olen juba kirjeldanud. Teine tuleb siis kohe siia otsa ka, ega pole pääsu. Sest sellesse päeva mahtus palju head muusikat...

Põhjus selleks imelihtne - otsustasin külastada Islandi Rock'n'Roll'i muuseumit. Ja kuigi olin selle külaskäigu suhtes algul veidi skeptiline, siis mida rohkem ma seal aega mööda saatsin, seda enam veendusin (üllatus-üllatus) taaskord selles, et muusika on ikka minu teema. Ja muidugi oli väga vägev selle asja juures see, kuivõrd palju head muusikat ma selle muuseumis veedetud aja jooksul kuulsin. Veelgi imelisemaks muutis asja aga see, et muusikale olid taustaks valitud imelised vaated Islandi eri paigust ja see kõik kokku (arvestades läbi missuguse tuisu olin muuseumisse kohale mütanud) võimendas saadud elamust veelgi!

Aga, endale panin kõrva taha mõned esitajad ja üks neist paladest, mis tundus, et ikka tuju heaks teeb, on siis seesugune (siit siis imeliste loodusvaadetega versioon):

Eks seal muuseumis sain ühe ja teise üllatuse osaliseks - saades rohkem teada mõnest esitajast, kelle mõnda pala olin varemalt kuulnud. Ja nii mõnigi lugu, mille teemal poleks kuidagi osanud seoseid luua, sai endale esitajanime taha.

Ja kogu sellest rikkusest osa saades mõistsin üsna hästi seda maagilist ja vägevat väge, mis on Islandile ainuomane, kuidas seal loodud muusika seeski on omamoodi jõud, midagi, mis on erakordne, midagi, mis on ainulaadne.

Ühe mõtte kummaline teostus

Olen juba mitmeid aegu mõelnud selle peale, et inimesed vajaksid puhkust, sellist puhkust, mil kõigil oleks paus, oma igapäevastest toimetustest, sellist puhkust, mil inimesed saaksid oma peredega koos olla (nähes, kuidas inimestel on tööelu esikohale trüginud ja kallite inimestega koosolemise aega napib, saades aru ka sellest, missugust mõju avaldab selline asi suhetele ja inimestele endile)...

Ja nüüd siis, vaadates, kuidas antakse soovitusi kodus püsida neil, kes on just reisilt tulnud ja kuidas pannakse inimesi karantiini, mõtlen ma, et see on ju liikumine selles suunas, mille peale mina mõelnud olen (loogikageenius, nagu ma olen). Sest kodus püsimine ja karantiinis olemine tähendab just seesugust pausi argielust, aega koos perega, kui on perega koos reisil käidud, nagu lõppenud koolivaheajal ikka käidi (tean nii mitmeidki peresid, kes praegust aega perereisiks kasutasid).

Eks ta veidi kummaline ole, selle pausi teostus, aga sisu see ju suurt ei muuda, seni, kuni haigeks ei jääda, sest haige olemine on midagi sootuks muud. Asja teine pool on muidugi see, kuidas pärast seda hakkama saadakse, mis sellele kõigele järgneb. 

Ja ega me keegi ei tea ju ka seda, milleni see konkreetne viiruselevik viib. Naiivsust on selle asja juures palju olnud, tundub, et ei saada aru sellistest lihtsatest asjadest nagu inimeste suur liikuvus kaasaegses maailmas, avatud võimalused, mida aktiivselt kasutatakse. Räägitakse justkui mingist leviku piiramisest, aga reaalsusega pole sellel midagi pistmist...

Ikkagi põhjamaainimene!

Müttasin läbi tuisu ja tundsin rõõmu sellest, et on talv, et olin sattunud keset talviseid olusid, et olin selleks päevaks valinud oma kaks jalga ainsateks usaldusväärseteks kaaslasteks liiklusesse. Tuul oli vali, nagu ühele metsikule maale nimega Island kohane, ja üht-teist lendas aeg-ajalt ka vastu vahtimist. Mida kaugemale jõudsin, seda rohkem tundsin, et ma ikka olen põhjamaainimene. Et minu jaoks on hea ka selline ilm (loomulikult mõõdukas koguses) - et peab ikka olema seda looduse ürgset jõudu, mis käib kaasas ühe korraliku tuisuga.

Pole siis imestada, et hiljem, kui seisin üksinda keset pimedust ja püüdsin virmalisi pildile saada - virmalisi, mis olid olemas seal, teiselpool pilvi -, aga tuli järjekordsete pilvede kiire ülelend ja hakkas midagi neist lume ja rahe vahepealset pilvedest alla langema, mida tuul vallatult ringi lennutas, hakkas minu peas kõlama see laul:

Selle laulu ja selle päevase kogemuse ja õhtuse elamuse mõju oli nii tugev, et Eesti Vabariigi sünnipäeva ärkasin selle laulu saatel. Kodust kaugel, aga siiski kodumaa südames, just tema loodus oma ilus ja jõus ja väes. Kodust, mis sellel talvel seda põhjamaisust väga vähe pakkunud on, kuid juba vanarahvas teadis rääkida, et ega tali taeva jää. Ei jäänudki, tänanegi päev on olemist ohtrasti lumise, talvise, põhjamaise rõõmu ja lustiga rikastanud!

Aga, see muusikapala, "Laul põhjamaast" on üks neist lugudest, mis minu arvates sobiks hästi Eesti hümniks. Teiseks selliseks looks, mis mulle samasuguse mõtte pähe toob, on "Eesti muld ja Eesti süda":

Ja eks ikka see õige kevadki tuleb põhjamaainimesele alles siis, kui on ka talve tunda saanud, siis on värskust ja selgust ja rohkelt rõõmu kõrgemalt käiva päikese paitusest. Vähemalt mina küll tunnen niimoodi, mis siis, et siin vahepealsel ajal on olnud igas päevas juba kevadet ja sügist ja siis veidi talve ja siis jälle kevadet. Aga, peab ikka olema ka külma ja lund, siis on tunne ikka päris õige!

Mõnusasti möödub aeg...

Olin korraldamas ühist kokkusaamist sõpradega ja tahtsin helistada järjekordsesse kohta, et broneering teha. Valisin numbri ja telefon muudkui kutsus ja kutsus, aga vastu ei võtnud keegi. Kuna sellele oli eelnenud üks teine telefoniga kõnelemise katse, mis samuti eriti edukas polnud, siis tõdesin: "Keegi ei taha minuga rääkida!"

Aga, läks siis natuke aega edasi, lobisesin elektrooniliste kanalite vahendusel oma sõpradega edasi ja kui tekkis tahtmine järjekordset telefoninumbrit valida, siis taipasin korraga kella vaadata ja sain aru, et keegi ei kavatsegi mu kõnele vastata, sest koht, kuhu helistada soovisin, oli suletud juba kolmveerand tundi tagasi.

Ja siis sain aru küll, mis toimub - võtsin telefoni uuesti kätte ja vaatasin, mis kell olin ma eelmise kõne teinud. Loomulikult jäi see vastamata, sest selleski kohas olid inimesed juba oma tööpäeva lõpetanud.

Aga, loo suurem moraal on ikkagi see, et kui sõprade seltsis aeg mõnusasti möödub, siis ei saagi aru, et ootamatult on öö kätte jõudnud ja maailm on ennast juba magama seadnud. Viimaks tuli siis mul endalgi kellale uus pilk peale panna ja võtta vastu otsus suhtlemissessioon lõpetada ning ennastki unemaale sättima asuda.

Paneb ikka vanduma küll!

Olen siin viimastel päevadel olnud sinise ekraani "lummuses". Jah, just nõnda võib seda asja nimetada küll. Lugu sai alguse sellest, kui mu kätte anti arvuti, mille Windows 10 operatsioonisüsteem oli ette löönud sinise ekraani - et temal süsteemiviga ja kõiki võimalikke variante proovides ei õnnestunudki mul seda tööle saada. Läksin sellega siis asjatundjate juurde ja eks lühikese arutelu järel sai lihtne lahendus leitud - õnneks polnud selles arvutis andmeid, mille pärast muretseda ja nõnda see asi siis suhteliselt kiiresti korda saigi.

Aga, kui juba üks on, siis tuleb teine ka kohe ligi. Ja mulle tundus, justkui oleks see esimene arvuti nakatanud mu enda arvutit, sest sellelegi ilmus sinine ekraan ette. Ja sellise asi pani ikka vanduma küll. See arvuti sai üle viidud Windows 10 peale, nii umbes-täpselt kuu aega tagasi, siis, kui Windows 7 tugi ära lõppes. Ja eks ole sellega nüüd omajagu peamurdmist juba olnud ka, aga nüüd siis ikka ametlikult ka sinine ekraan ees. 

Õnneks suutis see arvuti sellest seisust ise välja tulla, aga korralikult vanduma pani ikka küll. Olles aastaid kasutanud arvuteid, kus on Windows XP ja Windows 7 peal, hakkasin mõtlema, et tehniline progress pole ikka midagi head - juba Windows XP'ga arvuti vahetamine Windows 7'ga arvuti vastu oli tagasiminek ja nüüd on see Windows 10 veel samm tagasi, vähemalt selles valdkonnas, mis minu jaoks oluline on - töökindlus. Ja praegugi saan oma Windows XP arvutiga kõik enda jaoks vajaliku tehtud - nt sain seda arvutit kasutada ühtede Exceli makrode testimiseks, mida mul teistes arvutites puuduvate programmide tõttu teha polnud võimalik ja need makrod sai tööle ka kõige uuemates arvutites.

Ja eks see Windows 10 on ikka olnud selline operatsioonisüsteem, mida ma kuidagi kasutusele võtta ei tahtnud, aga kuna ka riigi poolt sunnitakse ikka kõige uuemat peale, siis suurt valikut selles osas polnud. Proovisin ka virtuaalset masinat oma masinas käima panna, aga see polnud piisavalt kiire ja nõnda tuligi minna operatsioonisüsteemi vahetamise teed. Eks paistab, mis sellest edasi saab.

Ikka keegi teine

Nende mõtete kirjapanemisele mõtlesin ma juba nädalajagu päevi tagasi. Lugu siis seesugune, et üks inimene kurtis, kuidas tema on teisele inimesele õpetanud juba omajagu asju, aga teine inimene pole talle mitte midagi õpetanud. Ma siis laususin selle peale, et ikka ise peaks oskama õppida neid asju, mis õppimist vajavad, oskama tähelepanekuid teha ja neist siis järeldusi ja nõnda võiks see õppeprotsess käia.

Ja siis hakkasin mõtlema asjade peale üldisemalt - et see on see kaasaegse maailma arusaam, et ikka keegi teine peab, inimene ise enam ei pea midagi otsustama, millegi eest vastutama, mitte midagi ette võtma, et mingeid tulemusi saada. Seesugused mõtted tulevad mulle alati pähe, kui juhtub mõni õnnetus pankrannikul ja siis räägitakse sellest, et tuleks tõkked ette panna. Või ka oma kogemuse läbi, kui olin teeoludele mittevastava sõidukiiruse tõttu teelt välja sõitnud, siis teadsin, et ise olen selle vea teinud ega osanud sugugi arvata seda, et asi oleks olnud selles, et tee oli hooldamata (seda sain alles hiljem teada, et selline variant on ka olemas, et see on suund kuhu tuleks näidata - eks ma saan aru, et ega see asi ka nii must-valge pole, aga enda puhul tean seda mõtet küll, hetk enne väljasõitu, et kas ma sõidan liiga kiiresti - ja kohe selguski, et tavalisel maanteel 80 km/h oli nendes oludes liiga kiiresti sõitmine).

Eks see arusaamine, et inimene ise ei vastuta millegi eest tuleb minu elus ka suhteliselt igapäevaselt üles - kui nt vanasti teadsin, et kui mul kasvõi näiteks lauatennises midagi ei õnnestunud, siis ikka ise olin kehv mängija, polnud piisavalt harjutanud, siis tänapäeval saan ikka ja aina teada, et süü saab ajada palli ja võrgu ja reketi ja laua ja, miks ka mitte, vastase kaela. 

Teine kummaline teema, mille teemal viimasel ajal tähelepanekuid olen teinud, on koos elavad inimesed - ka nende puhul on väga sagedane selline väljendus, et need, kellega koos elatakse, on millegi tegemata jätnud, et keegi teine oleks pidanud midagi tegema. Ja seda kõrvalt kuulates saangi aru, et kui räägitakse abielust, siis see ongi elus hakkamasaamise abi (ja need asjad, millest mina praegu kirjutan, on nt hommikune äratus või poest mõne asja ostmine või saabastega kingsepa juurde minemine), sest keegi teine peab tegema, keegi teine on see, keda süüdistada, kui mõni asi on tegemata. Eks selle võrra on minu elu jälle lihtsam - kui mõni asi tegemist vajab, siis kas teen selle ära või jätan tegemata ja see on ainult minu enda otsus, pole kedagi teist, kelle poole näpuga näidata. 

Aga üldine ühiskondlik suundumus ongi selles suunas, et inimene ise ei pea mõtlema ega pead vaevama, kõik asjad tuleb ette ja taha ära teha, läbi nämmutada, sest muidu tuleb lause: "Miks keegi mulle ei öelnud!" Mulle aga tundub, et see muudab inimesed nõrgemaks ja haavatavamaks ja see on küll selline suund, kuhu mina minna ei taha...

Rikutud maailmapilt

Kui ikka tuleb, siis mitu asja korraga. Ja viimase aja kogemused näitavad, et suundumus on sinna, et saan aru, et minu maailmapilt on rikutud.

Esimene lugu pärineb mõne aja tagusest KuMu külastusest, kus sai teiste näituste hulgas vaatamas käidud ka seda, kus on eksponeeritud Eesti ja Soome naiskunstnike teosed, sellest ajast, kui kunst olevat olnud meeste pärusmaa. Ja seisan siis mina ühe pildi ees, millel on kujutatud kahte näitsikut käest kinni hoidmas ja mina mõtlesin kohe - näed juba vanal ajal olid lesbid julgelt esirinnas. Suur oli aga minu üllatus, kui lugesin pildi juurest "Leerilapsed". Ise muidugi vangutasin pead - kuhu ma küll jõudnud olen oma mõttemaailmaga, kui juba sellise naivistliku ja siira ja süütu pildi juures oskan mõelda sellise asja peale.

Teine lugu pärineb nädalatagusest ajast, mil mu hea sõbranna lapsi sai. Ja eks ikka jagatakse seda rõõmu ka sõpradega ja nii temaga saatis mulle pildi lehest, kus olid siis kõik olulised asjad kirjas. Ja minu pilk jäi pidama lausele "Teile sündis POEG". Ja mõtlesin, et kuidas küll kaasaegses maailmas on niimoodi, et ühel hetkel võibki selle lehe peal kirjas olla "Teile sündis LAPS", sest soo saab ju inimene ise valida.

Olen siin erinevate inimestega arutlenud selle soovaliku teema üle ja üks asi jääb minu jaoks ikkagi selliseks, millest mina üle ja ümber ei saa. Just seesama asi, et kui inimene sünnib, siis ta ongi kas poiss või tüdruk (välja arvatud väga üksikud erandid). Omaette teema on muidugi see, kas inimene ennast oma kehas tunneb soo kohaselt või mitte ja see võib olla ikka päris raske katsumus ja asi, millega leppida või siis midagi, mille osas midagi ette võtta.

Ja eks ma eile jälle sain aru, et see, mida peale sunnitakse, ikka mõjutab mõttemaailma - kui eile taaskord ühe tüdruku poole pöördudes ütlesin talle tüdruk ja ise seejuures mõtlesin, et ei saa ma sellistest asjadest üle ega ümber. Sellistest asjadest need asjad, need maailmapildi nihutamised alguse ju saavadki. Ja üsna varsti peabki seda kõike normaalseks pidama...

Ikka peab kusagil olema mingi puänt

Lugesin neid sõnu ega suutnud uskuda seda, mida mu silmad nägid. Kirjutasin ühe meesolevusega, kes oma otsekohese sooviga muidugi rabas jalust - et mis siin ikka keerutada, asume kohe selle asja juurde, mis mehi tegelikult huvitab.

Ega siis minagi kade olnud, vastasin, et ma olen täiesti terve naisterahvas ja minulgi on seesugused vajadused, mis rahuldamist vajavad. Aga et mul on selline kiiks, et mul ikka vaja enne selliseid asju inimesega suhelda ja ega niisama lihtsalt see asi küll ei käi, vähemalt minu puhul.

Vahetasime siis veel mõned kirjad ja sai asi nii kaugele, et hakkasime kokkusaamist planeerima. Ja kõik kulges juba üsna kenasti, kui olin küsimusele selle kohta, kus ma paiknen, vastanud, et vajadusel saan autoga vajalikku kohta liikuda.

Ja siis saabuski puänt, see, mis igas loos olema peab - mind kutsuti autosse asjatama. Ja siis ma mõtlesin, et kas ma tõesti polegi elus kuhugi edasi liikunud, et selliste asjadega tegelema peaks (mis võisid käia nooruspõlve juurde, mil ei olnud võimalik minna ei ühele ega teisele poole, vaid oligi vaja leida mingigi koht, kus asjatada), et kas tõesti siis kusagil normaalsemas kohas pole seda kõike teha võimalik? Teisest küljest sain aga kohe aru, et ma olen ikka üks vanainimene, kes igatseb igasuguseid mugavusi. 

Lisaks muidugi mõtlesin ka selle peale, et kas tõesti niimoodi need asjad siis käivadki - et muudkui aga kutsun naisi niimoodi välja ja kõik niimoodi toimibki. 

Eks ma muidugi imestan ka iseenda üle, et ma olen valmis avantüüridega kaasa minema, muudkui iseennast kõrvalt jälgides, kui kaugele ma olen valmis minema, mida ma olen valmis tegema.

Ja muidugi muigan päris korralikult kogu selle huumori peale - kui midagi muud ei saa, siis vähemalt saab korralikult nalja ja üllatusi on ikka iga nurga taga üsna ohtrasti varuks.

Kaalukaotuse kummaline teekond

Eks ma olen nii kaua, kui mina tean, ikka pigem toekas tükk olnud kui habras ja õrn naisolevus (varase lapsepõlve pilte vaadates olen muidugi olnud pikk ja sihvakas ka, siis, kui kiiresti ringi silkasin). Ja arvestades oma aktiivset eluviisi, pole see minu jaoks suureks probleemiks olnud. Aga, eelmisel kevadel hakkas seda kõike juba liiga palju saama minu jaoks - lihtsalt, hakkasid tekkima sellised hõõrdumised, mis hakkasid häirima. Ja olles veidi uurinud, mis ja kuidas, otsustasin, et olgu, ma teen siis eksperimendi, et kas kõik asjad on niimoodi, nagu räägitakse (ja kirjutatakse).

Alustada tuli muidugi sellisest teemast nagu toitumine. Juba ühe varasema kogemuse tulemusena teadsin, et efektiivseim variant on, kui süsivesikute hulka oma toidus vähendan. Ehk siis, suhkur tuli toidulaualt niikuinii täiesti välja jätta, aga taaskord jäid menüüst välja ka kartul, makaronid, riis, leib-sai (asjad, mida ma niikuinii väga palju ei söönud), lisaks tuli piirata puuviljade söömist ja nii mõnedki teised köögiviljad lisaks kartulile on selliseid, mida väheses koguses söön.

Nüüd, üheksa kuud hiljem, on seis selline, et need riided, mis tookord selgagi ei läinud, on nüüd suureks jäänud (ja kuna mul on oma peas välja mõeldud see, milleni tahan jõuda, siis tean, et omajagu on veel minna ja arvan, et suveks saavutan selle tulemuse, mida saavutada tahan). 

Ja päris huvitav on tegelikult vaadata-näha inimeste reaktsioone.

Kõige sagedasem küsimus on see: "Kui palju ma siis kaalus kaotanud oled?" Ja ega ma selle peale vastata pole osanud. Põhjus väga lihtne - kaalu mul pole ja seetõttu ei tea ma sellest suurt midagi. Ma tean seda, mis on toimunud vormiga. Ja lisaks on minuga muidugi ka see asi, et kuna mul on lihasmassi ka päris korralikult, siis tegelikult ei annaks need kaalunumbrid mingit adekvaatset vastust - arvestades veel iseäranis sellega, et viimase aja muutused on kõik tulnud selle pealt, et olengi teinud spetsiaalseid harjutusi, et saavutada seda tulemust, mida ma saavutada tahan - et keha oleks kena ja trimmis ja vormis.

Üheks kõige kummalisemaks kogemuseks on see, kui üks naisterahvas minuga kohe päris konkreetselt pragama hakkas - et mis ma mõtlen ja mida ma teen. Olin päris üllatunud, sest kõnealune naisterahvas ise on ka päris kopsakas ja minu jaoks jäi arusaamatuks, miks ta minuga sedasi pragab.

Teine kummastav kogemus oli see, kuidas mu pereringis on inimesi, kes mind pidevalt ahvatleda püüavad - ikka ja jälle lükatakse mulle kommivaagen ette või mõni toekam koogitükk, et võta ja söö. Ja kui siis küsin, et miks selliseid asju tehakse, siis vastatakse vallatult, et ikka selleks, et testida mu meelekindlust.

Ja eks on pereringis ka neid, kes on murelikud - et kas ma ikka korralikult söön ja ega ma selle kõigega liiale läinud pole. Kuna mul on siin üks ekstreemne näide ees, siis tean täpselt, kuhu jõuda tahan ja kuhu ma selle asjaga sugugi liikuda ei soovi.

Kogu selle teekonna valguses aga võin tõdeda, et tegelikult võidakse ju rääkida sellest ja teisest, et tee seda ja teist ja siis kilod kaovad ja tulemused tulevad iseenesest, aga nii see asi päris pole. Vähemalt minul küll pole sellist kannatlikkust, nagu see asi vist vajaks. Ma tahan näha tulemusi ja eks nende nimel olen valmis ka pingutama. Ja kui ma neid reaalselt näen, siis olen valmis ka edasi minema, kurssi hoidma.

Ja kui veel rääkida sellest kaalukaotuse teemast, siis kaal on olnud just see, mis sellel teekonnal on mullegi masendust pakkunud (nii harva, kui olen ka kaalu peale sattunud) - st ise olen tundnud, et mõned sentimeetrid on ühest ja teisest kohast vähemaks jäänud, aga kaal on paigal seisnud. Ja selles mõttes on minu arvates paremaks mõõdupuuks hoopis mõõdulint ja peegel.

Kui nüüd aga rääkida toitumisest, siis olengi nüüd harjunud sellega, et magustoiduks on peotäis pähkleid (kui neid käepärast pole, siis on tunne, et midagi on puudu), eks ikka tahaks midagi magusat ka ja olen kasutusele võtnud alternatiivsed magusained ja saab päris kenasti hakkama. Ja mis mulle kõige rohkem meeldib, on see, et kõht on täis ega lähe sugugi kiiresti tühjaks. Sellega seoses on mul juba vanast ajast kogemus, kui olid mingisugused megatervislikud teraviljapalad, millest pidi kõht mitmeid tunde täis püsima, aga minul oli juba paari tunni pärast selline tunne, et appi, kõht karjub söögi järele. Aga nüüd on niimoodi, et kui söön korraliku omleti (mis on tehtud vahukoorega), püsib kõht pool päeva täis.

Ja eks olen selle teekonna kestel aru saanud ka sellest, et magusa poole pealt on minu suurimaks nõrkuseks jäätis - aga eks ma siis olen mõnikord ka seda endale lubanud. Ja mõnikord olen alternatiivina teinud endale külmutatud marju hapukoore ja maitseainetega (kaneeli ja kardemoniga) - imeliselt hea maius! 

Omamoodi asi on selle magusaisuga muidugi ka - et väidetavalt pidi see tekkima rasvade puudusest. Aga mulle tundub, et see on kuidagi seotud ka ikka mingi psühholoogilise efektiga. Et ikka on see tunne, et peaks ikka midagi magusat ka sööma. Kogemus muidugi ütleb, et parem on jätta see esimene komm või esimene šokolaaditükk võtmata, sest kui juba esimene võetud on, siis on raske pidama saada.

Teine teema, mis mind veidi muigama paneb, on alkohol. Kuigi ma pole suur alkoholipruukija kunagi olnud, siis praeguses valguses vaatan, et kuidas inimesed seda endale üldse lubada saavad. Sest alkoholis on ju nii palju süsivesikuid, et mina näiteks ei saakski seda endale oma praeguse toitumise juures lubada. Selle teema kõrval on muidugi kohe ka igasugused karastusjoogid, mille teemal arst mulle juba aastaid tagasi kippus epistlit lugema - et nende joomine tuleb ära lõpetada. Suur oli arsti üllatus, kui ütlesin, et ma ei joo neid jooke, pole kunagi joonud. Seda, et aastas paar korda kalja joon, ei saa ju mingiks suureks karastusjoogi joomiseks nimetada...

Kokkuvõtteid on mul muidugi veel vara teha, sest teekond on pooleli, aga üldiselt on eksperiment vist suhteliselt edukas ja eks jätkan siis samal kursil, sest figuur on juba päris heaks läinud ja need jooned, mida mina näha soovin, on hakanud kenasti välja joonistuma. Ja see probleem, millest asi alguse sai, on õnneks lahenenud.

Viisakuse varjus

Sina rääkisid ja mina kuulasin. Mida rohkem Sa rääkisid, seda rohkem sain aru, et see, mida teha püüad, on minu kukele (või kuradile) saatmine, viisakuse varjus. Ja ma läksin Sinu mänguga kaasa - kuigi teadsin, et iga sõna ja iga lause oli otsitud, iga vabandus olematusest välja võlutud, uskusin ma neid kõiki.

Nüüd, kui neist hetkedest on aega mööda läinud ja seisud on selgemaks saanud, saan vägagi hästi aru, et see kõik oli täpselt see, mida ma selle kõige taga aimasin, see, millest püüdsin mööda vaadata.

Ja nõnda ma seisingi siis silmitsi sellise seisuga, et sain aru, et Sinu silmis pole mul mitte mingisugust väärtust, aga minusse leidis tee ka kurb tõdemus, et ma olen tegelikult rohkemat väärt, ma olen väärt paremat kohtlemist. Aga, paradoksaalsel kombel ma ikka püüan ja annan endast parima, sest millegipärast on mulle seda kõike ikkagi vaja - püüdlust selle poole, mida ma saavutada ei saa. Kas kõik oleks teistmoodi, kui need asjad lihtsalt kätte tuleks, kas siis kaotaksin huvi?

Suuremas plaanis mõtlen ma aga selle peale, et kuidas inimesed aru ei saa, et viisakusega maskeeritud tegutsemine on kõige valusam ja et minul on oskus sellest viisakusest läbi näha ja see kõik teeb veel iseäranis haiget. Praegu mõistan, et see ongi see asi, mis alati esile tükib - need hetkeemotsiooni ajel tehtud teod, lausutud sõnad, mis peaksid andma märku millestki heast, peaksid andma lootust, on tegelikult kõige valusamad, sest juba neil hetkedel jõuab minuni teadmine, et see on vaid see konkreetne hetk, et neile ei järgne mitte midagi, et see ongi "lõpp-peatus".

Ja eks see kõik on rajatud minu lootusele, et Sina oled teistsugune, aga nagu ikka, aeg annab arutust ja on selgunud tõde, et ega ikka ei ole küll. Mõtlen seejuures, et kas Sa olid kunagi teistsugune, kas keskkond on Sind muutnud, kas see on mugandumine või pigem ellujäämisstrateegia. Näed, ka praegu püüan Sind välja vabandada, uskuda Sinust parimat, kuigi kõik märgid näitavad, et see on vaid minu enda usk...

Täiuslik ajastus, nagu ikka...

Vaatasin aknast välja - ja-jah, vaade on minu jaoks oluline (kaunist loodust olen ju ikka nautinud) ja mulle meeldib vaade mu koduaknast - ja nägin, et mingid pisikesed linnud on parvena ringi tiirlemas. Eks pilku aknast välja heites leian ikka mõne linnu taevalaotusel liikumas, aga need on siis enamasti kas varesed või tuvid või kajakad, nõnda need väiksemad linnud, kes parvena liiguvad, pilgu endale tõmbavadki.

Ja õnneks lendasidki nad veidi lähemale ja jäid kuuseokstele toimetama ja õnneks nõndakauaks, et sain fotokaameral objektiivi vahetatud ja neist mõned ülesvõttedki teha. Enamasti ju on selliste asjadega lood sedasi, et kaameral vale objektiiv ees ja valed seaded samamoodi, aga seekord oli siis ajastus täiuslik. Ja kui ma tehtud kaadreid üle vaatama hakkasin, siis liikusin niigi õnnelikust seisundist veel sammu võrra edasi - ehk siis ekstaatilisse seisundisse, kui sain aru, et minu aimdus, et tegu võiks olla siidisabadega, osutus õigeks. Ja üsna selgelt sain aru ka sellest, et nende seas on teisegi liigi esindajad - ühe vindi raalisin ka välja.

Selle loo vitamiin on aga sootuks selles, et "maakera sees oli veel teine maakera, mis oli veel suurem". Eks ikka selles, et minult oli palutud operatiivset abi ja kuigi teisel poolel tundus olevat kiire-kiire, võtsin mina endale aega, ei hakanud kohe tormama. Ja selle mõnusa kulgemise sisse mahtus siis ka selline fotosessioon.

Üldisemas plaanis paneb selline asi muidugi mõtlema, et kas asi on täiuslikus ajastuses või pigem selles, et võtan heal meelel vastu need rikkused, mida elul pakkuda on ja tunnen neist rõõmu (ja pole sugugi põhjust viriseda, et linnud ei käitu nii, nagu sooviks)... Ehk siis, nagu ikka: kumb oli enne, kas muna või kana?

Eluga rahul olles...

Selle loo algus ulatub tagasi paari nädala tagusesse aega, kui kuulasin head muusikat ja sinna vahele sain meeldiva meesterahvaga mõnusasti juttu vesta. Istusin ja arutlesin omaette, et mu elu on ju tegelikult hea ja valikuvariante, kellega koos mõnusasti aega mööda saata, on tegelikult ka täiesti kenasti...

Ja siis selles valguses mõtisklesin ka selle üle, kas see tutvumisportaalis konto tegemine ikka on midagi kaasa andnud, kuidagi mu elu rikastanud. Loomulikult leidsin, et eks ikka omajagu on - on andnud võimaluse näha ja aru saada, missuguseid erinevaid inimesi on. Ja eks omajagu on see asi ka kummastanud - mõnel hetkel tundub, et liiga lihtsasti arvatakse, et asjad edenevad, liiga kergesti minnakse kergema vastupanu teed ja loodetakse, et ju see hiir ikka ka magava kassi suhu jookseb.

Aga, võttes seda kõike väikese huumoriga ja mõeldes, et kui veab, siis veab ja kui ei vea, siis on see asi ehk kuidagi muudmoodi ette nähtud, on mu olemine kogu selle kogemuse keskel ikka üsna hea. Ise poleks sellist asja arvatagi osanud. 

Ehk on asi lihtsalt selles, et kõik suhted meestega väljaspool seda keskkonda on korraga kuidagi väga heasse seisu liikunud - ikka rikastavad ja head, mõnusad ja toredad, igaüks neist isemoodi imeline.

Nõnda siis jõuangi tagasi eilsesse päeva, kui üks täiesti võõras inimene ütles: "Sul on rõõmsad silmad!" Mille peale oskasin vaid tõdeda, et ju see tuleb sellest, et olen oma eluga rahul. Ja eks see ongi selline tõdemus, mida endale ikka aeg-ajalt meelde pean tuletama - et mul on rohkem kui küll põhjust selleks, et oma eluga rahul olla. Mõnikord tahaks justkui mingeid muutusi, aga praegune elu näitab, et need muutused saavad olla vaid sellises suunas, et elu peaks nende muutuste tulemusena veelgi paremaks minema, teisele poole minemiseks pole mitte mingit mõtet!

Turvalisusest nii- ja naapidi

Eile, õhtupimeduses mererannas pilte tehes leidsin ennast arutlemas turvalisuse ja turvatunde üle. Et kuidas on niimoodi, et selles pilkases pimeduses, üksikus paigas üksi olles tunnen ennast väga turvaliselt. 

Ja samas olin just päev varem leidnud, et tundmatu meesterahvaga päevavalgel kahekesi üksikusse paika minekut ma endale lubada ei saa ja kaalusin hoolikalt ka seda, et kas minu poolt väljapakutud praegusel aastaajal vist suhteliselt inimestevaene kokkusaamiskoht oleks ikka piisavalt turvaline, ka näiteks tavalisel tööpäeval, et kas seal liiguks piisavalt inimesi, et ma ei peaks iseenda pärast muretsema.

Eks praegu, lastes oma silmade eest läbi neid paiku, kus ma ringi liigun, on olukordi olnud nii- ja naasuguseid ja kuidagi on ikka niimoodi, et mõne üksiku inimese kohtamine mõnes eraldatud paigas tegelikult ei kipu ohutunnet äratama - sest kuidagi on mu peas ikka see mõte, et neil kõigil on seal ringiliikumiseks ju mingi eesmärk ja mina sellesse ei puutu...

Praegu tuleb mul silme ette üks virmaliste püüdmise öö, mil sai ühe tundmatu noormehega pimeduses pilte tehtud ja tunde jutustatud ja kogu see olemine oli turvaline ja hea. Ju vist ikka seetõttu, et eesmärgipärane oli see meie tegevus seal pimeduses, ühine huvi ja ühised jututeemad, mis liitsid ja aitasid lõbusasti aega mööda saata.

Ja viimasel ajal on see turvalisuse teema üles tulnud ka teise nurga alt - liikudes hilistel õhtutundidel Tallinna kesklinnas, on nüüd minus kuidagi tekkinud tunne ohustatusest. Ei teagi, kas see tuleb kultuurilisest eripärast, sest on ju igasugustes konditsioonides igal pool ringi käidud, aga praegu on seal ringi liikuv seltskond nii palju kirjumaks muutunud, et tahes-tahtmata tekivad igasugused mõtted pähe. 

Selle kõigega on muidugi see, et omalt poolt tuleb ikka üksjagu panustada sellesse, et turvaline olla oleks. Aga teisest küljest, me keegi ei tea, millal kellelegi mingi asi ei meeldi või kellelgi kannatus katkeb ja selle tulemusena mõtlematuid tegusid korda saadab...

Nüüd siis ongi asi nii kaugel...

Olen ikka imestanud selle üle, kui olen lugenud, justkui oleksid eesti naised väga pirtsakad ja valivad, et neile justkui eesti mehed ei sobiks. Ise mõelda, et mina küll selline ei ole. Ja nüüd, olles veel edasi toimetanud ühes tutvumisportaalis, olen jõudnud sellisesse seisu, et saan aru, et minagi olen see pirtsutav ja valiv tegelane.

Kogemus ise on olnud üsna üllatav, mille jooksul olen püüdnud oma meeled avatud hoida ja anda kõigile võimalusi. Et vaatame ja uurime ja proovime, mis sellest kõigest saab. Ja kui esialgu mingi asi ei klapi, siis ikka andnud uue võimaluse, lootuses, et tegu võiks olla mingi esialgse krambiga, liikunud edasi lootuses, et suured rikkused ehk avanevad.

Aga, mida rohkem suhtlen, seda rohkem saan aru, kuivõrd palju ma eksin. Ja kuigi võiks arvata, et inimene võib endast anonüümses keskkonnas teab mis hea mulje jätta, siis tegelikult pole see asi sugugi niimoodi. Üsna kiiresti selgub see, missuguse inimesega tegemist on ja olen aru saanud, et ausus ja otsekohesus, mõistlikkus ja isegi loogika ei käi selle kõigega kokku. Samuti on meestel probleeme eneseväljendusoskusega - eks seda olen ennegi kogenud, et eesti mees ikka pigem räägib (kui räägib) kui kirjutab (mulle on ikka meeldinud mehed, kes ennast ka kirjalikult väljendada suudavad ja selles mõttes on mul ikka olnud õnne ka selliste meestega kokku puutuda ja olles aus, on ka praeguses tutvumisportaali kogemuses üks seesugune mees täiesti olemas olnud) -, aga kurb on tõdeda, et paari lauset kirja saada on ka keeruline.

Ja kuigi enamasti on sellise pirtsakuse ja valivuse kriitika teine pool see, et justkui poleks eesti naisel sisemist rikkust olemas, siis sellel teemal on mul pigem probleem vastupidine - sisemine rikkus on "liiga suur", seda nii arvukate oskuste-kogemuste kui ka üldiste isiksuseomaduste osas. Eks jah, olen siis see ennast täis eesti naine, kellest lugenud olen ja kelleks nüüd ennast tunnistama pean, kes küll on kogu elu vaadanud ainult eesti mehe poole, aga kuidagi ikka pole eesti mehega kokku kombineerunud...

Praegu mõtlesin, ühe lause peale, mille mulle üks noormees kunagi ütles: "Sa oled liiga normaalne!" Võib-olla selles ongi asi? Et ma olen liiga normaalne? Aga palun, universum, saada mulle siis üks normaalne eesti mees...

Sellised seisud siis asjadega praegusel hetkel, eks paistab, mis edasi juhtuma hakkab...

Kainuse kontroll

Eks ma olen sellega juba tegelikult harjunud - et meie küla on kuidagi eriti populaarne paik selleks, et juhtide kainust kontrollida. Sest olen ju oma õhtustelt pildistamisretkedelt tulles ikka sattunud puhumisreidi keskele, vaid mõnisada meetrit enne kodu.

Ja ega ma vist poleks pidanud imestama, kui on seekord siis hommikuselt pildiretkelt tulles sattusin keset reidi. Peeti mind kinni ja minu auto juurde astunud politseinik lausus: "Tere! Me kontrollime juhtide kainust" Vastasin siis selle peale: "Aga palun!" Ja kui ta mulle mõõdiku nina alla pistis ja puhuda palus, eks ma siis puhusin. Ja kui ta näidu kätte sai ja ütles, et kõik korras on ja me vastastikuste heade soovidega lahku läksime, ei osanud ma arvata, et vaid mõned hetked hiljem jõuab see mulle taaskord kohale...

See, et on ikka hea, et kainuse kontrolli tehakse vaid selle väljahingatava õhu alkoholisisalduse järgi, sest vastasel juhul oleks mind roolist koheselt kõrvaldatud. Sest, olin just kogenud selliseid imelisi hetki, mis olid viinud mu nii endast ära, et ma pidin endale kogu aeg meelde tuletama, et see kõik imeline, mida ma näen ja kogen, leiabki aset minuga, et mina olen see, kes saab nendest imelistest hetkedest osa...

Lugu sai alguse sellest, et mul oli lepitud kokku ühine hommikune väljasviibimine oma armsa sõbranna ja tema lapsega. Aga, kuna olin ärganud vara ja öö oli olnud karge ja hommikune taevas selge, siis mõtlesin, et ehk on mul õnne, ehk leian "inglijuukseid" metsast. Nõnda ma siis ennast metsa seadsingi.

Ja ega seal esmapilgul midagi eriti rabavat tundunudki olevat. Eks "tavaline" imeline päikesetõusueelne peegeldus järveveelt, mis sel hetkel veel peegelsile oli. Lehed ja rohulibled krabisesid jalgade all ja nõnda ma seal ringi müttasingi. Kuid eks valgus juba mängis, rohulibledel, põõsastel, taimedel. Ja siis, kui päike tõusnud oli, hakkas juhtuma ja nii ma seal eufooriasse sattusingi - iga taim oli isemoodi ilus ja ikka ja aina imetlesin neid ja püüdsin saada õigeid valgusenurki. 

Kõige selle keskel olin ma justkui võlumaailmas. Ja peast käis läbi miljon mõtet. Esmalt muidugi see, et Lumekuninganna maailmast võibki ennast lõputult võluda lasta, niimoodi, et võidki ära külmuda. Või see, et vesi on ikka minu element ja imeline on ikka see sädelus, mis külmakristallidelt tekib. Või siis see, et ma olen nii endast ära, et ma ei teagi, kas ma reaalsusesse tagasi enam saan...

Nõndapalju siis politsei teostatavast kainuse kontrollist... Eks ühel varasemal juhul olen ma olnud roolis, kui olen muusikalisest kogemusest tingituna olnud kõrgendatud meeleolus, kui politsei taaskord mu kainust kontrollida tahtis - aga eks jäigi tookordki see asi kindlaks tegemata...

Elu suur paradoks

Seda lugu ajendas kirjutama minu kogemus sellega, kuidas tegin endale ühte tutvumisportaali konto ja mis oli peamine asi, mida ma selle käigus õppisin (või pigem teada sain)...

Kui ma olen terve elu kõhelnud-kahelnud selles, kes ma olen ja kuidas ma olen ja kas ma teen õigeid asju, siis nüüd olen saanud kinnitust, et mu kõhklustel-kahtlustel on tõepõhi all.

Aga nagu elus ikka, on sellega seotud elu suur paradoks. Kui ma oma elu elades olen kogu aeg arvanud, et ma pole piisavalt hea, piisavalt mõistlik, piisavalt leplik, piisavalt arusaaja ja et mind peaks justkui edasi aitama pidev eneseanalüüs ja sellest tulenev enesearendamine, siis nüüd olen lõhkise küna ees...

... sest tuleb välja, et ma olen nüüdseks juba kõike liiga - liiga mitmekülgne, liiga palju käinud ja näinud ja kogenud, liiga elutark, liiga sügavuti minev, liiga hooliv ja tähelepanelik!

Sellised lood ja laulud siis siitpoolt. Muidugi on hea ennast kogu selle teadmise valguses soojendada lasta, aga reaalses elus muudab see asjad vaid keerulisemaks.

Ja eks ma olin siin veel vana aasta sees ühes olukorras, kus mu juurde tuli meesterahvas jutuga, et ta ei jaksa oma sõprade lolli juttu kuulata, et seetõttu tuli ta minu juurde. Küsisin siis tema käest, et kas ta tuli siis targa naisega juttu ajama. Ise muidugi mõtlesin, et mu vestluskaaslane ei tea sugugi seda, millised teadmised ja kogemused mu sees peidus on. Ja ega ta tahtnudki süveneda, vajas vaid vaheldust... Eks ma siis pakkusin talle seda, aga ei saanud sisemiselt jätta ära märkimata seda irooniat, et mina oma suurepärases seisan on sisemise hingelise rikkuse otsas ja mitte keegi ei tea sellest mitte midagi (olgu-olgu, mõni ikka teab ka natuke, aga suures plaanis pole keegi kunagi suurt huvi tundnud)!

Hakka või arvama...

Kuna lastega tegelemine annab mulle päris hea ülevaate sellest, missugused lapsed olla võivad ja pakub ka kokkupuuteid lastega, kellel on mõni autismi vormi diagnoositud, siis eile tundus mulle, et ma vist ise peaks ennast ka kvalifitseerima seesugusesse kategooriasse.

Sest, kui ma ikka tunnen, et ma ei oska inimestega suhelda ja kogu aeg, vaatamata sellele, mida või kuidas teen, tunnen, et olen justkui inimene teiselt planeedilt, siis võib-olla ongi see põhjus, miks see kõik niimoodi on.

Võtsin siis lahti Aspergeri sündroomi kirjelduse ja palun väga, esimene punkt kirjeldas väga selgelt seda, mida mina tunnen:

sotsiaalse suhtlemise eripärad – vähene huvi ja oskus inimestega suhelda; eakohaste suhete puudumine eakaaslastega; raskused oma käitumise kohandamisel sotsiaalsetes olukordades. Aspergeri sündroomiga inimene võib teada sotsiaalse suhtlemise reegleid, kuid ei oska neid õigel ajal ja viisil kasutada 
 
Ja mõnes mõttes tunnen mina ennast veelgi hullemini, sest ma "ei tea sotsiaalse suhtlemise reegleid", saan ma aina enam aru. Ja peamine probleem, millega kokku puutun, on see alaline mängude mängimine, mida inimestevahelistes suhetes harrastatakse. Ja eks ma olen aru saanud, et mina neid mänge ei oska. Ja ikka ja jälle avastan, et minuga on vaid mingit mängu mängitud, sügavamalt midagi mõtlemata ja nii ma tunnen ennast aina oskamatumana - sest ma ju usaldan inimesi enda ümber.

Või siis:

korduvad ühetaolised käitumisviisid, rituaalid ja/või liigutused – näiteks selgeksõpitud reeglite täpne järgimine ning selle nõudmine teistelt

Selliste tulemusteni võib välja jõuda, kui elus kogu aeg mingisuguste takistuste taha takerdun ja vaatamata oma parimale tahtmisele ikka ja aina läbi kukun kõiges selles, mida teen.

Ja maailm mu ümber pudeneb kildudeks...

Mõni väike detail jääb silma ja...

Selle loo algus ulatub kevadesse, mil mul oli ühe otsustajaga vaidlus sellel teemal, kas ma peaksin lastevanematele tutvustama erinevaid võimalusi sellel teemal, et kui nende lapsed täiskoormusega ringides ei osale, siis tegelikult on taotluse alusel võimalik vähendada ka ringis osalemise tasu.

Mina arvasin, et see on normaalne tegevus. Otsustaja teiselpool arvas, et igaühe individuaalseid vajadusi ei jõua me keegi arvestada ja et 10.- eurot pole teab mis suur raha. Ehk siis, täielik väärtuskonflikt, sest mina arvan jätkuvalt, et iga pere peaks ikka ise otsustada saama oma rahakasutust.

Kontekst muidugi oli selline, et seesama otsustaja oli iseenda ja oma laste ringides osalemise tasu korrigeerinud vastavalt sellele, kuidas tema või tema lapsed olid saanud osaleda. Ehk siis, ta ise oli seda võimalust kasutanud ja mind juhendajana polnud ta sellistest asjadest informeerinud.

See lugu aga tuli mulle meelde praegu ühe väikese silma jäänud detaili abil - tegu oli teise otsustaja lapsega ja siis oli ühes kuus tema ringitasu täielikult nullis. Laps oli selles kuus haige ja ringitasu tühistamine ongi sellel juhul vanema taotluse puhul võimalik, aga kummaline selle asja juures oli see, et mind kui juhendajat sellest, et laps haige on/haige oli, ei informeeritud, et mina juhendajana sain sellest teada alles järgmise kuu alguses.

Ja nii ma siis mõtlengi, et mis on need väärtushinnangud mille alusel toimetatakse, sest mina olen alati olnud seda meelt, et kui oled juhtival kohal või otsustaval positsioonil, siis sellega tuleb lisavastutus, sellega seoses tuleb kõigis asjades iseäranis korrektne olla, olla eeskujuks teistele. Ja väga silmakirjalik on lugeda moraali sellel teemal, et igaühega ei jõuta tegeleda, aga iseenda huvide eest seistakse täiel rinnal.

Võiks või ennustajaks hakata...

Viimased nädalad on pakkunud hulgaliselt kinnitust sellele, et mul on ikka ja aina õigus. Kirsiks tordi peale oli see kui mu telefon eile helises ja inimene, kes mind ikka suureks targutajaks pidanud on, arvates, et ma niisama räägin seda, mida ma räägin, lausus: "Sa ikka oskad asjade suuremat pilti näha ja oskad läbi näha neid asju, mis teistele silma ei hakka!" 

Eks ma kusagil kuklas olen ikka kandnud seda lootust, et inimesed ühel hetkel taipaksid asju, et nad lõpuks saaksid asjadest aru. Sest mina ju tean juba praegu, aga teistel läheb aega, kui nad üldse nii kaugele jõuavadki, et mõista.

Aga mis ma ikka teiste inimeste pärast muretsen või teisi tagant utsitan, igaüks elab oma elu ise, igaüks teeb oma valikud ise ja igaüks peab ka oma tegude tagajärgedega hakkama saama.

Kuid eelmine nädal pakkus sellist hetke, mille saabumist ma juba üksjagu aega ootasin - sest näha oli, et asjad on liikumas ühes kindlas suunas. Esialgu küll veel jäi lõplik otsustamine tegemata, aga mina juba teadsin, kuhu see asi läheb. Ja üllatus-üllatus, tuligi see lõplik otsus ära, küll kolm kuud hiljem, kui ma arvasin, aga siiski.

Teisest küljest, mõnel teisel teemal jälle, on mul hea meel, kui ma näen, mis toimub ja siis tulevad otsused, mida justkui ei ootakski (või mille tegemiseni peaks kauem aega minema), aga tegelikult on need ausad otsused - ehk siis, see asi, mis lonkab, lõpetatakse ära. Ja selliste asjade üle on mul hea meel.

Juba varasest lapsepõlvest saati...

Eile tuli see lugu taaskord üles. Lugu, mis juhtus siis, kui ma olin nelja-aastane. Käisin siis veel lasteaias ja olin selles rühmas, mis esmaspäeval lasteaeda viidi ja reedel ära toodi. Ja oli siis üks kena märtsipäev, ma praegu arvan, et nii võis olla. Oli vaikne tund ja me kõik oleks pidanud magama, aga siis, kuna und polnud kellelgi, tekkis kellelgi idee, et võiks kuhugi minna. 

Mina haarasin siis kohe asjal sabast kinni ja ütlesin, et me võime ju minu poole minna, et mul on ema kodus. Ja nõnda me siis kõik riidesse panimegi ja läksimegi minu juurde koju - mis tähendas üle mõnegi suure tänava minemist, kahe raudtee alt läbi - õnneks mitte üle raudtee (aga eks raudtee ääres elava lapsena teadsin arvatavasti ka selleks ajaks juba, kuidas raudtee läheduses käituma peab) - ja olimegi kohal.

Ei mäleta ma midagi sellest, kuidas mu ema reageeris, kui avastas korraga oma ukse tagant lasteaiarühma, ega sedagi, mis sai siis, kui me kõik lasteaeda tagasi jõudsime. Tean vaid seda, et minu ema pidi pärast seletuskirja kirjutama. Et mu ema sai noomida selle eest, missugune on üks nelja-aastane ettevõtlik laps olla võib. Ega kujuta ma ette ka seda, mismoodi tundsid ennast lasteaiakasvatajad, kes avastasid, et neil on terve üks rühm puudu. Või kuidas oli üldse võimalik, et keegi lasteaiatöötajatest tähele ei pannud meie äraminekut. Või et kuidas see üldse võimalik sai olla, et üks nelja-aastaste laste seltskond kellelegi tänaval silma ei jäänud ja keegi huvi ei tundnud, et kuhu nad sedasi omapäi lähevad?

Ajad olid siis teistsugused ja tore on see, et me kõik turvaliselt hakkama saime selle retkega. Aga iseenda seisukohalt mõtlen, et ma olen siis juba varasest noorusest saadik olnud üks paras "tegelane" (eks seda on elus edaspidigi päris ohtrasti selgunud)... Ja võib-olla osaliselt ka selle tõttu on praegugi kõiki mu toimetusi saatmas vajadus kõigi eest hoolt kanda või siis kõigiga arvestada või oskus oma tegude mõjust ja tagajärgedest aru saada.

Palju tahad...

Ükspäev lugesin üht raamatut ja hea oli autori kirjaviisist tajuda, et tema maailmapilt on minu omaga väga sarnane. Kunagi ammu olin ma väga naiivne inimene, elu pidi kõik ilus olema ja ega mind miski suurt häirinud ka.

Nüüd on aeg edasi läinud ja see kirjanik pani kirja täpselt selle asja, mida minagi viimasel ajal enda nahal tunda olen saanud - et kõnekäänud ei pea paika. Võtame kasvõi ütluse: "palju tahad, vähe saad, vähe tahad, üldse ei saa". Olin mina olnud vähenõudlik ja leplik ja siis tekkis tunne, et tahaks rohkemat, aga selle tulemuseks oli hoopis siis see, et see vähene, millega senini olin leppinud, kadus ka ära. Niiet, polnud mingit vähemat ega rohkemat, oli suur mittemidagi. 

Teine kõnekäänd, millega ikka ja aina kokku puutun, on see, et "käitu teistega nii nagu sa tahad, et Sinuga käitutaks". Eks ma teen omi asju ikka omamoodi, aga kusagil selle hoolivuse ja mõistmise ja toetamise ja kannatlikkuse taga on ka väike lootus, et ehk siis minustki midagi peetakse, ja nõnda olen kõik "oma trumbid" käest ära andnud: kahjuks jääb selline maik asjadele man, kui mina oma aja broneerin ja mulle isegi ei anta teada, et kokkusaamisi, mida ootan, ei toimu - saan sellest teada "aegamööda" või "tagantjärele". Ja mis on tulemuseks - soovides anda endast parima omaenda sõbrale, saan teada, et mina pole väärt minimaalsetki panust (praegu hakkasin mõtlema, et mine tea, kas tegu on ühendatud anumate süsteemiga - et kui mina olen valmis kõik andma, siis ei peagi teine pool mitte midagi tegema?).

Vaatan oma elu peale ja mõtlen, et kuidas küll mina nii valel ajastul elan, niivõrd valede väärtushinnangute järgi toimetan, sest kui mustrid korduvad, siis on ju asi ikkagi minus, siis on ümbritsev maailm omaks võtnud teised reeglid ja mina olengi valel ajal vales kohas. 

Eks ma saan aru, et see kõik on väga isekas, enesekeskne mõtlemine ja võtan asju väga isiklikult, aga kui tegu on sõpradega, siis ongi see asi ju isiklik, see ongi ju sõpruse sisu - muidu on ju tegu tuttavatega, sõprus ikka tähendab midagi enamat? Või omistan ma sellele kõigele liigset tähtsust? 

Mulle meeldis ühe inimese sõpruseteemaline ütelus, mida ükskord juhtusin kuulma: "Oma sõbra pean ma ikka välja kannatama!" Ja asi pole ju sugugi selles, et need kaks sõpra omavahel kuidagi nugade peal oleks olnud või kraagelnud või pidanud teineteise heaks teab mida tegema, aga ju siis oli situatsioon selline, et selline lause väljaütlemist leidis. Minu jaoks on selles jutus sügav sisu sees.

Ja eks ma ikka ja aina vaatan ümberringi ja mõtlen oma sõprade peale ja sõprussuhete peale ja eks ma ikka hindan oma sõpru üsna kõrgelt. Aga, kui viimaste aastate kogemus on see, et aega ühisteks tegemisteks on aina keerulisem leida, siis tekib ju küsimus, et mis mul viga on või mida olen ma valesti teinud?

Eks ma saan väga hästi ka aru sellest, et kõigi elud ongi kiired ja kõigil on miljon asja toimetada. Ja eks ma sellevõrra püüan ka mõistev olla ja olla ajalises plaanis paindlik ja kättesaadav. Kuid, viimaste aegade valguses - mis jääb siis järele minust, minagi ju pean iseenda eest seisma? 

Ja siis polegi parata, kui tunne on selline, et tuleb leida uued inimesed, kellega koos toimetada, kellel on aega ja tahtmist ja soovi, uued tegemised, uued paigad. Sest vaatamata oma suurele eraklikkusele olen ju minagi sotsiaalne olend ja tahaks ka ikka suhelda inimestega. Omas mullis saan ma ju piisavalt olla, mõnikord suisa sedasi, et päevade kaupa kellegagi ei räägi. 

Taaskord ise tehtud ilu!

Vaatasin seda, mis toimus ja süda muutus iga hetkega aina kurvemaks. See, mis toimus, oli sõnul seletamatu, see oli täpselt vastupidine sellele eesmärgile, mille suunas töötasin. Ja kõige kurvem selle asja juures oli see, et aktiivseks toimetajaks oli inimene, keda ikka olen usaldanud, kellest parimat lootnud. Teisest küljest muidugi oli mul hea meel, et meeleolu nii positiivne on, et inimesel on lõbus ja et ta lustib kogu hingest.

Kuid iga järgmise hetkega muutus mu meeleolu aina kurvemaks ja nii ma siis püüdsingi olukorrast kõige paremal võimalikul moel välja tulla. Aga kurbus jäi mu hinge ja ega ma seda siis vaid enda teada jätnud - ikka jagasin oma kogemust ja seda, kuidas mina olukorda nägin. Tore, et sellele järgnesid vabandused ja lubadused tulevikuks, et pannakse rohkem tähele ja mõistetakse paremini konteksti.

Ja eks hiljem mõtlesin, et sellel hetkel võis see asi olla veidi üle paisutatud, võisin ju üle reageerida, nagu hetkeemotsioonide ajel ikka juhtub. Sest tunne oli selline, et minust ei hoolita sugugi, et seda, mida mina ütlen, ignoreeritakse täiel rinnal. Ja kogu asja toimumiskeskkond oli täielikult minu kahjuks, sest nõnda said teisedki aru, et pole mõtet tähele panna, pole mõtet hoolida, minu sõnad ei tähenda mitte midagi.

Aga see, et mul oli taaskord õigus olnud, selgus alles poolteist nädalat hiljem - siis tuli mulle selle olukorra tõeliste tagajärgedega alles tegelema hakata. Ja mõtlesin siis, et ma ju tean, kust see kõik alguse sai, kust uut hoogu sellisteks asjadeks juurde saadi.

Ja kui ma siis asja veel sügavamalt analüüsima hakkasin, sain aru, et asi on eeskujus, iidoliks olemises. Kui keegi on juba selle staatuse saanud, siis vaadataksegi tema peale alt üles ja arvatakse seda enam, et kui juba tema nii teeb, siis järelikult ongi niimoodi õige ja hea. Ja siis ma sain aru, et ka ma ise olen selle kõige võimendamisse kaasa aidanud - oma hea usuga andnud energiat juurde, et asjad oleksid nii, nagu nad on.

Niiet, taaskord, ise tehtud ilu. Midagi pole parata, et ma nii naiivne ja heausklik olen. Ja ikka ja aina teen valesid otsuseid ja usaldan valesid inimesi.

Kiusamine - uus sõna, millega lapsi ohjeldada

Eks olen ikka mõelnud selle peale, et ümberringi käib kõlavate lausetega jutt sellel teemal, et koolid kõik on kiusamisvabad, on liitunud KiVa programmiga. Aga ka selle üle, et tegelikku kiusamist selline asi ju lõpetanud pole (olen seda asja mitmel puhul ka laste käest küsinud, et kas tõesti on siis koolikeskkond kiusamisvaba ja siis tulevad kohe pajatamisele jutud füüsilisest vägivallast (!), vaimse vägivalla osas ollakse natuke mõistmatumad, seda nii selgelt eristada ei osata, seda nii selgelt ei mõisteta) - kiusamist on ja päris palju ja olen pidanud ka ise üsna mitmel korral vahele astuma, kiusamisele. Ja kiuslikkust leidub ikka ja aina.

Sel nädalal aga tegin uue avastuse - kui ütlesin ühele või teisele lapsele, et see, mida ta parajasti teeb, on kiusamine, taltus laps hetkega (tundub, et kiusaja ei taha keegi olla). Kui nii selgelt lastele kätte näidata, millised on need kiusamise hetked ja mil moel ja keda parajasti oma tegudega (või ka tegemata jätmistega) kiusatakse, muutus laste käitumine koheselt. 

Eks olen kiusamisega ka varemalt kokku puutunud, ikka ja aina selle vastu võitlemisega aktiivselt tegelenud - rõhutanud peamisi reegleid, et õhkkond meie ühises ruumis on sõbralik ja toetav, et kedagi ei lükata kõrvale, kõik võetakse alati kampa, kõik on alati oodatud ja teretulnud. Aga seda, et ühel või teisel lapsel tuleb kiusamistuju peale, päriselt välistada vist ei saagi.

Ja eks olen avastanud ennast ka sellest seisust, et mindki kiusatakse, et tegelikult on laste kiuslikkus paljudel juhtudel suunatud otseselt ka mulle. Nende asjadegagi on mul tulnud hakkama saada, leida see võimalus enda eest seista.

Kuid kuulates ka laste suust, kuidas neile kiusamist selgitatakse, paneb seegi asi mind pead vangutama - nt räägiti mulle, et õpetaja olevat lastele selgitanud, et kiusamine eeldaks justkui mingit korduvust ja regulaarsust. Päris huvitav arusaamine asjadest.

Aga mis sellest kõigest rääkida, kui see, mis ühiskonnas toimub, on üks suur kiusamine - kui täiskasvanute maailm on kiusamist otsast otsani täis, siis kuidas saab lastele rääkida kiusamisvabast koolist? Ühiskond peaks ju ees käima, täiskasvanud eeskuju näitama sellel teemal ja siis tuleksid need muutused mujalt. 

Ja eks ole ka väga õhuke see piir nalja ja kiusamise vahel - ja mis võib mõnele mõnel juhul naljakas tunduda, lõbu pakkuda, on teisele inimesele just viimaseks piisaks karikas. Nali peab naljakas olema ikka kõigile osapooltele, mitte käima kellegi arvelt.

Kuid, eks ma ise olen nüüd targem ja siit on võimalus vaid edasi minna, ehk saan nüüd omalt poolt anda veelgi suurema panuse kiusamise ohjeldamisse.

Tõega silmitsi seista...

Eks ikka aeg-ajalt tekib igasuguseid mõtteid mu pähe. Mõnikord on need seotud ka naiseks olemise ja naiselikkusega. Ja eks on ka teised teemad, mis peast läbi käivad - vaadates oma elu peale ja mõeldes, et peaks midagi teistmoodi tegema.

Ja siis astub elu uksest sisse ja seisab mu ees järjekordne mees ja ilma suurema sissejuhatuseta kutsub mind endaga voodisse (pole sugugi esimene kord ja ilmselt ei jää ka viimaseks). Loomulikult saab ta eitava vastuse. Sest, niimoodi need asjad minu puhul ikka ei toimi. Ma vajan sissejuhatust, mingisugustki kokkupuudet enne linade vahele minemist (heh, kui luuleline ma olen, ilmselt poleks linadest mingit juttugi olnud, oleks olnud juhuslik paik juhuslike lisanditega).

Siit koorubki välja üks suur paradoks minu elus. Mulle meeldib ausus ja otsekohesus, see kõik on väga kena. Aga selliste isiklike ja intiimsete teemade juures peab see asi minu jaoks tulema loomulikuna, algus peab olema varasem, kõik ei saa alata vaid sellest hetkest. Üleminek järgmisesse faasi nõuab ikkagi ka eelnevat lugu.

Nõnda ma siis seisingi tõega silmitsi ja sain aru, et ma olen ikka tõeline naine - ei tea isegi, mida ma tahan ja kui võimalus avaneb, siis ei asu seda kohe usinasti kasutama, nagu võiks arvestades kogu mu elu seisu vaadates arvata. Ja asi polnud ju sugugi selles, et mees oleks ebameeldiv olnud (täiesti kena meesolevus oli), lihtsalt see mõte, et asjad võiksid niimoodi olla või minna, oli minu jaoks liiga ootamatu, liiga kiiresti sooviti minu käest seda jah-sõna saada. Aga eks siin on ka vastus, miks ma pole siiani läinud iha.ee teed, kuigi see on ju ka üks võimalik variant...

Elu kogu oma ilus...

Kell oli üle südaöö, tõldadest olid saanud kõrvitsad ja minagi leidsin, et on aeg ennast magamaminekuks teele sättida. Ja siis korraga hakkas juhtuma. Juhtusin kogemata kokku ühe inimesega, kelle loomingust olen ikka lugu pidanud, kelle looming on mul palju tähendanud.

Ja eks mõned tema kirja pandid read on nii mõnelgi juhul minu jaoks olulised olnud, mind rasketest hetkedest üle aidanud. Lisaks oleme temaga ka mitmeid kordi kokku juhtunud (üks selline tobe lugu on siinsetelgi lehekülgedel üles tähendatud). Aga kuna tema on kuulus ja mina tundmatu, siis on see lugu ikka nii, et mina mäletan kõiki neid kohtumisi, tema aga mitte ühtegi.

Nõnda siis ta mulle siis ennast tutvustaski - et tema on see ja see. Ma siis teatasin selle peale, et ma tean väga hästi, kes ta on ja et me oleme varemaltki kokku puutunud. 

Ja kuigi ma olin ennast juba minekule seadnud, olid seisud kuidagi sellised, et ei saanud tema minu juurest ära mindud ja minagi justkui vajasin veel midagi temalt. Ja nõnda sain ma talle öelda need sõnad, mida muidu öelda pole võimalik ja üllatavalt hästi oskas ta luua selle konteksti (plaan oli tal muidugi sootuks teine ja eks seda üllatavam võis tema jaoks olla minu reaktsioon), kuhu need sõnad öelda, aga eks arvestades meesolevuse "kainusastet", ma arvan, et need sõnad läksid tühja tuulde. Aga vähemalt said need öeldud. 

Ja oli temalgi üht-teist öelda, kas just täpselt mulle, aga kellelgi, kes kuulda võtab. Ja eks ma kuulasin, mis tal öelda oli ja mõtlesin taaskord, et meil kõigil on aeg-ajalt vaja kedagi, kes oleks lihtsalt olemas, õigel ajal õiges kohas.

Aga kuna mul oli ühel varasemal juhul üks suur küsimus vastuseta jäänud, siis need hetked seal oli täpselt sellised, et ma sain ära küsida ühe küsimuse ühe noore inimese surma kohta - et mis temaga juhtus? Vastus tuli kiiresti: "Mis temaga juhtus? Mis temaga juhtus? Surnuks jõi ennast! See oli tema otsus!" 

Mina ei osanud siis muud kosta kui et: "Küll võib ikka mõnel inimesel "hea" aasta olla! Kaotada kaks väga head sõpra!" Ise mõtlesin, et see siis on see elu, kogu oma ilus - noored inimesed lähevad, head inimesed lähevad, jäävad kõik selle elu hammasrataste vahele, kes kuidas. Ja mõistsin, et tegelikult kõik need mõtted ja tunded, mida mina läbi elan, on ka teiste inimeste eludes, aga me kõik püüame nendega isemoodi hakkama saada, kes saab, kes mitte... Mina olen, mu sõbrad teavad, nendega siiani üle kivide ja kändude hakkama saanud, veel...