Selle loo algus ulatub tagasi paari nädala tagusesse aega, kui kuulasin head muusikat ja sinna vahele sain meeldiva meesterahvaga mõnusasti juttu vesta. Istusin ja arutlesin omaette, et mu elu on ju tegelikult hea ja valikuvariante, kellega koos mõnusasti aega mööda saata, on tegelikult ka täiesti kenasti...
Ja siis selles valguses mõtisklesin ka selle üle, kas see tutvumisportaalis konto tegemine ikka on midagi kaasa andnud, kuidagi mu elu rikastanud. Loomulikult leidsin, et eks ikka omajagu on - on andnud võimaluse näha ja aru saada, missuguseid erinevaid inimesi on. Ja eks omajagu on see asi ka kummastanud - mõnel hetkel tundub, et liiga lihtsasti arvatakse, et asjad edenevad, liiga kergesti minnakse kergema vastupanu teed ja loodetakse, et ju see hiir ikka ka magava kassi suhu jookseb.
Aga, võttes seda kõike väikese huumoriga ja mõeldes, et kui veab, siis veab ja kui ei vea, siis on see asi ehk kuidagi muudmoodi ette nähtud, on mu olemine kogu selle kogemuse keskel ikka üsna hea. Ise poleks sellist asja arvatagi osanud.
Ehk on asi lihtsalt selles, et kõik suhted meestega väljaspool seda keskkonda on korraga kuidagi väga heasse seisu liikunud - ikka rikastavad ja head, mõnusad ja toredad, igaüks neist isemoodi imeline.
Nõnda siis jõuangi tagasi eilsesse päeva, kui üks täiesti võõras inimene ütles: "Sul on rõõmsad silmad!" Mille peale oskasin vaid tõdeda, et ju see tuleb sellest, et olen oma eluga rahul. Ja eks see ongi selline tõdemus, mida endale ikka aeg-ajalt meelde pean tuletama - et mul on rohkem kui küll põhjust selleks, et oma eluga rahul olla. Mõnikord tahaks justkui mingeid muutusi, aga praegune elu näitab, et need muutused saavad olla vaid sellises suunas, et elu peaks nende muutuste tulemusena veelgi paremaks minema, teisele poole minemiseks pole mitte mingit mõtet!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar