Mingi aeg tagasi oli mul võimalik ühe teise pidevalt erinevate lastega kokku puutuva ja tegeleva inimesega arutleda sellel teemal, et miks räägivad lapsed sellest, kuidas nad on lollid ja kuidas nad millegagi (olgu-olgu, millegi heaga) hakkama ei saa. Ja kuidagi ei suutnud me seda ära imestada, kes on need inimesed, kes selliseid veendumusi laste sisse istutavad.
Aga, nagu elus ikka, läheb aeg ja tulevad vastused tekkinud küsimustele. Nii oli mul võimalik (või mis oli võimalik, tegelikult oli tegemist ikka päris ebameeldiva kogemusega, niiet väga ei olnud võimalik) olla ühe pere keskel, kus ühe vanema peamine sõnum oma ühele lapsele oli, et ta on loll. Nii lihtsalt, nii otse ja nii korduvalt. Mina muidugi ei saanud oma suud kinni hoida ja hakkasin vastu vaidlema ja välja tooma põhjuseid, miks sellist teadmist ei tohiks ühele lapsele sisse süstida. Püüdes lisaks näidata seda rada, mis sellise teadmise lapsele korrutamine kaasa toob - ühest äpardusest saab teine, teisest kolmas jne. Ja muidugi on kõrvalt ju näha ka sellise töötlemise tulemused - laps on ebakindel, meeleolud on tal väga kõikuvad, palju ei puudu sellest, et eneseväljendamisega probleeme tekiks.
Kõige kurvem selle asja juures on see, et inimese, kes sellise töötlemisega tegeleb, igapäevaseks tööks on aidata õpiraskustes lapsi, püüda neid joone peale saada. Kodune praktika on aga sootuks teisest vallast. Ja eks ma saan aru sellest ka, kus on selle kõige alge, aga võiks ju olla nii paljukest oskust kõrvalt vaadata ja analüüsida, et mõista, millised on iseenda tegude tagajärjed ja kuivõrd lähedalt on nad seotud sellesama valdkonnaga, lükata ennast eemale iseenda elukogemusest.
Suures plaanis olen ma aga viimaste päevade ja nädalate jooksul tundnud, et minu asi ongi lapsi kaitsta ja väärtustada, sest ma lihtsalt ei saa oma suud kinni hoida, kui ma näen, kuidas vanemad oma lastega ringi käivad. Teised, kelle kaitsmise-väärtustamisega mul tegeleda on tulnud, on mehed. Ühel päeval juba tekkis selline tunne, et peaks asutama meeste varjupaiga - tean-tean, see on ühe vana mõtte uus versioon, aga kui mustrid on ikka samad ja moraalset tuge tuleb meestele pidevalt pakkuda, siis on ju alguspunkt päris selgepiiriliselt olemas. Ja eks see ole ammugi teada, et mehed ikka oma muredega minu juurde maanduvad - olgu nad siis tuttavad või võõrad, kõik leiavad tee üles (nagu näiteks nädalajagu päevi tagasi üks täiesti suvaline mees ühes täiesti suvalises kohas jõudis mulle ära kurta oma 20-tunnised tööpäevad ja selle, et isiklikku elu tal polegi (ja ega ta oskakski seda tahta või sellega midagi peale hakata), viimaks tõdedes, et minuga oli ikka nõnda hea kõnelda).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar