Mõnikord on nii, et mõni inimene kohe oskab, asju nende õigete nimedega nimetada, tabada naelapea pihta. Tänase päeva sündmuste kokkuvõte, nii, nagu üks inimene seda nägi, minu elu kõrvalt vaadates, oli: "Keegi ei taha sind täna!"
Mina teeks selle lause veel lühemaks ja laiendaks seda tõdemust kogu oma elule: "Keegi ei taha mind!" Ei tahtnud täna, ei tahtnud eile ega taha ka homme. Nii see lihtsalt on. Pole siis imestada, et kui mind oli paariks tunniks täiesti ära unustatud, väsisin aja surnuks löömisest ja andsin teada, et minu ootamise aeg sai otsa, panin autole hääled sisse ja sõitsin minema, endal pisarad silmis. Ka sellisest kohast, kust seda oodata ei osanud, sain teada, et ma olen väärtusetu, mina pole oluline (ai, kui irooniline on see, et mina oli see, kelle pärast üldse kõik toimuma sai). Ja väga vähe on mul kasu sellest, mis pärastpoole juhtus ja kuidas juhtunut (st minu äraunustamist) heastada püüti. Teised, kes mind "ei tahtnud", olid juba oma toimetuste sees ja omad plaanid seadnud, sattusin vaid hetkeks nende teele ja kuigi minu jaoks olid need paar vahetatud sõnagi väga olulised, olid just need inimesed need tõdejad, et keegi mind täna ei taha.
Ja kuna ma seda kõike taaskord kogeda sain, siis mõtlesin, et olgu, kui mind ei taheta, siis ei lähe ma ka sinna, kus mind veel ei oodata/kuhu mind veel ei soovita - ajaliselt oleksin veidikeseks jõudnud, aga tunnetatud paramatus - esialgse uudishimu vaibumine ja fookuse liikumine mujale - oli juba eelmisel korral näha, mis minagi siis enam.
PS Mulle võiks kannatlikkuse ja leplikkuse eest varsti mingi autasu anda! Ma arvan, et see saab olema "Aasta suurim loll" või "Aasta kõige rumalam inimene" või mõni analoogne tiitel.
PPS Kusagil mu sees aga tekkis mõte, et kõik, mis toimus, oli minu suhtes täiesti ebaõiglane ja muidugi tekkis ka küsimus, et miks mulle selline ebaõiglus küll osaks sai?
PPPS Kuidas mõne päevaga on nii, et ükski sellel päeval alguse saanud plaan ei saa teoks? Isekeskis arutlen, et peab ikka olema energia ühel päeval...
4 kommentaari:
Oh Sa kullake... minu jaoks olid Sa küll tänases aegruumis esimesel kohal - juba eile sai see selgeks, et kui sedasi, siis just niimoodi.
Ja suur-suur-suur tänu, et leidsid aega ja olid olemas ja tahtsid ja viitsisid!
Ole vapper - kõik läheb mööda, ka halb läheb mööda või kasvab peagi heaks... Ju mõni hetk on lihtsalt tundlikum ja valusam kui teine.
(Võib-olla hiilis see kurbus oma pisaraämbriga mu taga, sest - Sa ei olnud täna ainuke, kellel ma külas käisin ja kes pisaraid sai kuivatada - palun vabandust, kui see nii juhtus olema - kust mujalt mu vaprus neid tänaseid uudiseid nii positiivselt näha, mingi vimka siin olema peab)
Päev algas hästi ja oli hea - suur tänu Sulle selle eest! Seda suurem oli see ootamatu kontrast, mida õhtupoolik pakkus. Aga oleksin saanud vindi oma päeva viimase teoga veel korralikult üle keerata. Praegu on selline tunne, et põhja, ainult põhja on teekond ja kohe jõuga tahaks sellele kõigele kaasa aidata (ja mõnel teemal aitangi, mulle tundub).
Aga eks ma saan aru, Sinu jaoks oli Su parim eilne kink muidugi suurepärane - hakkasin alles hiljem mõtlema selle peale, et tegelikult on kurb, kui Sinu väärtustki ei osata hinnata ja näha. Sest see Sinu uudis, mille said, oli umbes samateemaline.
Aga me näemegi maailma läbi erinevate silmade - nii nagu nemad ei tagane oma "nii või üldse mitte"-teooriast, nii ei tagane ka mina oma "maailm on rikas"-teooriast - ja me räägimegi erinevat keelt, saamegi asjadest erinevalt aru... me ei saagi asjadest sarnaselt aru saama saada (jah, nii kirjutasingi), see sai meile mõlemale selgeks ja minu jaoks oli see telefonikõne oma negatiivse tulemusega vabastav. Jah, mind ei ole sinna vaja, kuid on veel maid, ruume ja kohti, kus mind hinnatakse ja kuhu mind oodatakse - nii on ka Sinuga. Päriselt!
Mul on kogu selle asja keskel kuidagi selline tunne, et ma olen petta saanud - ehk siis sellel teemal, et pealispind on oi-kui-sile, aga see, mis seepool varjus on, pole seda sugugi. Reality bites - tiirleb üks faas minu peas.
Ja eks tore on ka ennast mõnikord tunda inimesena, kes oskab draamat korraldada. Enamasti pole mul sellest aega, tahtmist, vajadust, soovi, aga see hetk oli täpselt selline, et oleks saanud sealt sellise draama üles kiskuda, et hoia ja keela. Aga ei kiskunud, kuigi jah, oma kangusega tegin seda niikuinii, tampides õhk-õrna klattimislootuse oma otsusekindlusega jalge alla. Aga, igal asjal on piir ja ma tõesti ei pea taluma selliseid asju, lihtsalt ei pea.
Postita kommentaar