See pole esimene kord ja arvatavasti ka mitte viimane. See olukord, kui mul läheb aega, et asjad ja inimesed ära ühendada, mõista, et ma tean inimesi, keda ma kohtan, kuskilt, mingist varasemast ajast. Praegune teadmine-tundmine paneb mind ikka kenasti muigama ja taaskord arutlema selle üle kuivõrd irooniline võib ikka elu olla.
Muidugi irooniapärlite kõrgem tase on puudu, sellest saan ma aru. See oleks veel eriti kena, aga see jäi olemata. Nüüd siis olen mina see, kes saab erinevad niidiotsad omavahel kokku siduda ja mõelda, et mina tean üht ja teist liini. Ma arvan, et teab teinegi inimene, küsimus on vaid selles, et kas kolmas ja neljas inimene ka seda teavad, need, kes on otseühendused. Aga, Eesti elu kogu oma väiksuses ja nii lähedal seisame me teineteisele...
Ja kui ma siis enda ümber vaatan, siis ma saan aru küll - valikutest ja otsustest ja pole sugugi üllatunud. Lisaks arutlen veel selle üle, et mis nüüd siis edasi teha, kuhu suunas siis nüüd edasi liikuda. Aga võib-olla ei peaks ma sugugi aktiveeruma, vaid laskma asjadel minna oma loomulikku rada
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar