kolmapäev, 29. veebruar 2012

Palun ära küsi...

Just selline mõte oli minu peas. Ma tean, et teine inimene pidi küsima või kuidagi reageerima - kas siis sisemisest sunnist või lihtsalt viisakusest. Aga mina, olles oma nõrgimas seisus, ei tahtnud tema küsimust. Ma lihtsalt oleksin tahtnud olla isekeskis oma asjadega.

Nii need asjad lähevadki. Niimoodi toimubki sulgumine. Niimoodi lähevad uksed kinni. Niimoodi ei ole avatud hingest enam juttu. Kurb on ja ega mulle ei meeldi see tee, kuhu asjad minemas on. Aga nii see lihtsalt läheb, sest ma ei oska teisiti.

Ja kõik see viib välja selleni, et minu tegevus avaldab mõju hoopis neile, kes üldse asjasse ei puutu. Need aga, keda enda kõrvale tegelikult vajan, saavad minu enda poolt välja lülitatud.

Tegelikult tajusin seda suunamuutust juba tükk aega tagasi - tookord oli märgiks sellest, et asjade liikumissuund on muutunud, hetk, mil see, mis oleks pidanud ilus ja hea olema, tegi sootuks haiget. Seda kõike vaid seetõttu, et see lootus, mida anti ühe hetkega, oli teada, ei vii kuhugi. Samasugune oli ka minu mõtte ajend täna - palun ära küsi mu käest ühtegi küsimust, mis näitab välja, et Sa hoolid, kui Sa tead, et Sa seda vaid pelgalt viisakusest teed. Võib-olla ongi asi minus eneses, et omistan liigset tähtsust sellistele asjadele. Ja ometi on mul olnud õigus, suures plaanis, aga teadmine, et isegi see, et mul on õigus, ei tähenda mitte midagi, lööb jalad alt.

Kommentaare ei ole: