teisipäev, 14. veebruar 2012

Küll mina juba tunnen

Ma olen ikka oma autot kuulanud. Ilma naljata: olen kuulanud, mis hääli ta teeb. Peamiselt on ta vaikne ja niimoodi saan aru, et temaga on kõik korras. Täna aga hakkas ta tegema häält, madalat ja ühtlast müra. See oli minu jaoks märk sellest, et midagi on temaga valesti. Kogemused pakkusid mulle välja ka konkreetse probleemiallika. Häälele järgnedes leidsin, et minu aimdus osutus õigeks.

Ja nii tõdesin taas: "Küll mina juba oma autot tunnen!" Loomulikult tähendas see tõdemus ka seda, et ma hea meelega temaga veel hulk aega koos ringi sõidaks, sest me oleme üheskoos nii palju läbi teinud, et kuulume kokku. See ehk kustutab mu peast ära ka need viimase aja mõtted - olen siin vaikselt hakanud paremale ja vasakule vaatama, et endale uut autot rõõmustada. Täna aga sain taaskord aru, et see vana ja oma on ikka nii hea, et ehk saan temaga ka edaspidi koos toimetada.

Kommentaare ei ole: