Ma saan ju aru. Ma saan väga hästi aru. Sellest, et mulle aetakse udu. Sellest, et mulle mingi lugu kokku luuletatakse. See on ju nii läbinähtav, kui kõne on katkendlik ja asjad, mis välja öeldakse, ei lähe hetkekski kokku sellega, mis on enne räägitud ja kuidas.
Loomulikult saan ma sellisest asjast aru, aga ise mõtlen, et las ta siis olla. Eks inimene ise teab, kui ta tunneb säärast vajadust, siis las ta olla. Mina ju tean, et see, mis ta mulle räägib, ei vasta tõele. Ja tema teab seda. Aga arvab vist naiivselt, et ta on pääsenud. Pääsenud jah, selles mõttes, et jätan selle asja nõnda, nagu ta on, ega hakka kuskilt otsast midagi edasi kaevama. Aga sisemuses tekib küsimus, et milleks üldse? Kui niikuinii ei tule sellest midagi välja ja ilmselt saab ka inimene ise aru, et see nõnda on. Kuid mõnikord on parem, kui asjadele antakse rahu, sest tõeni teeotsimine ei vii mingite heade tulemusteni.
Mina saan ju aru, Sina saad ju aru, et ma saan aru. Las ta siis olla sedasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar