esmaspäev, 2. mai 2011

Vaid üks hetk...

Vaid üks hetk, vaid üks heidetud pilk mõjutab mind ka veel praegu. Ma olen ikka nii tundlik, kui see ikka veel, kuigi aega juba palju möödunud, paneb mind kihelema, hinge sees värelema ja need mõtted mu peas keerlema.

Ma ei saa sinna midagi parata, ma ei oska selle asjaga midagi teha ka. Kui on juttu olnud sellest, kuidas täiskasvanud käituvad, siis saan taaskord aru, et ma olen täiskasvanuks olemisest ikka miilide kaugusel. Üks laps, kes alles avastab maailma, kes on üllatunud nende mõtete üle, mis on tema pähe nüüd korraga tekkinud. Eks selle taustal ole ka rikkumatus, naiivsus ja vahetus.

Kommentaare ei ole: