Kuulan ja muudkui imestan. Iga järgmine lause toob üha selgemini minuni selle, et seda kõike on juba nähtud. Aasta on mööda läinud ja täpselt niimoodi see asi siis ongi. Kõik need asjad on juba nähtud ja pole siis imestada, et ma teen muudkui nimekirjas ristikesi ja püüan aru saada, kuidas on see kõik võimalik? Kõik need asjad on juba olnud, aastanumber on uus, aga sama muster tuleb välja, on väikesed kõrvalekalded, aga põhijooned on identsed.
/Siin kõrval on veel teine nimekiri, mis ka täieneb iga öeldud lausega. Mitte et ma seda väga tõsiselt peaksin, aga siingi on imestamist, sest kõrvuti pandavad nimekirjad kipuvad omavahel päris kenasti klappima./
Kõigi nende samasuste nimekirjade keskel seisan aga mina ega suuda oma imestust tagasi hoida. Milleks? Milleks? Milleks? Selline küsimus taob peas.
Kusagil kuklas aga tekib mõte, et ju siis eelmine aasta oli ettevalmistus selleks, mis praegu toimub. Aga elukogemust on mul nii palju küll, et aru saada, et ma pole eelmisest aastast mitte midagi õppinud, ikka kolistan samadesse ämbritesse ja eks seepärast ole ka lõpptulemus teada.
Enesepettuse tulemusena aga ikka veel loodan, et praegu võiks see asi kuidagi teistmoodi minna ja tõesti võiksingi saada seda, mida tahan.
Kuid märgid näitavad midagi sootuks muud, keeldun neid küll tunnistamast, aga eks millalgi tuleb ikka tõehetk ja siis on seda valusam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar