Nädalavahetusel tuli mul üle mitme aja osaleda spordivõistlustel. Polnud ammu enam tunda saanud seda tunnet, mis valdab, kui püüad võistlussituatsioonis endast parimat anda. Välja kukkus see asi just täpselt nii, nagu kukkus.
Enda panusega võistkonna võitu võin rahule jääda. Kuigi esimese mängu, mille üllatuslikult võitsin, ajal suutsin arvatavasti lüüa oma rekordi kõige aeglasema löögi osas - nii aeglaselt pole ma küll oma mäletamist mööda kunagi löönud, aga üldine ebakindlus tingis selle, et lauatennisepalli laua peale saamiseks tuli sooritada väga täpseid liigutusi - läks kuidagi nii, et vastane suutis rohkem eksida ja võit kukkuski mulle kätte.
Enim aga olin rahul mänguga, mille kaotasin. Seda just seetõttu, et mäng oli ilus ja arvestades, et ma pole reketit käes hoidnud juba teab, mis ajast, läks üllatavalt palju palle laua peale ja punktid ei piirdunudki üksnes servi ning ühe löögiga.
Kuid kõige toredam kogu asja juures oli see, et mängida sai täieliku naudinguga - ilma mingi pingeta, küll väikese sooviga hinges endast parimat anda ja võimalusel isegi võita, kuid siiski peamiselt tundes rõõmu sellest, mida oskan ning kuidas seda realiseerida suudan.
2 kommentaari:
SEE KÕIK ON VAID MÄNG - naelapeapihta.
kuid mis on pärast või mille pärast ja mis on juba tulnud...
tahaks plikakombel kekselda ja hüüda üle küla: see kõik on vaid mäng, endal juuksed ja seelikusaba tuules lehvimas.
Just-just! Vahel tuleb see kergus meelde, kuid kahjuks pole püsiv - ikka lõikab igapäevaelu rängalt sisse.
Postita kommentaar