Kes oleks võinud arvata, et leian ennast ühel nädalavahetusel täiesti spontaansetelt muusikaüritustelt. Ma ise poleks seda küll kuidagi aimata osanud - on ju muusikalises plaanis mulle päris täpselt teada, juba üsna pikalt, kes ja millal ja kus.
Möödunud nädalavahetus oli siis üks selline tundmatus kohas vette hüppamine - ühel juhul oli tegu maailmas teada-tuntud artistiga (Seal), kelle loominguga mina suhteliselt vähe kokku olen puutunud, teisel juhul aga mulle ühe teada-tuntud artistiga (Sander Udikas), kelle loomingust mingit osa tean ja tunnen hästi, kuid kelle seekordne ülesastumine oli (tema poolt esitatuna) mulle tundmatul teemal.
Mis ma siis võiks nende kahe kontserdi peale kokkuvõtteks öelda. Esimene kontsert on kokku võetav sõnaga "mõnus" - hääl on Seal'il hea ja mulle meeldis selle käredus, kuid täielikust ümberpööramisest jäi puudu see, et muusika polnud just suuremalt jaolt minu maitse. Teine kontsert on kokku võetav sõnaga "huvitav" - kuna teemaks pidi olema Raimond Valgre ja improvisatsiooni oli lugudes palju sees, siis enamasti oli raske taibata, millise looga parajasti tegu on, kuid seda põnevamad oli need katked, mida tuntud rivist väljapoole jäävatena ära tabasin.
Üks üldistus, mille enda jaoks tegin, oli see, et mulle meeldib piiride tunnetamine - meeldib, kui instrument (olgu selleks siis hääl või pill) pannakse tööle äärmuslikes tingimustes ega proovita püsida üldistes raamides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar