Viimasel ajal olen märganud, et inimesed, kes oma igapäevastes toimetustes on liikuvad ja füüsiliselt aktiivsed, säravad ja nende näolt leiab peaaegu alati naeratuse. Samas aga need, kes päevad nelja selja vahel kusagil laua taga mööda saadavad, on kuidagi säratud.
Ma tean, et see on üldistus ja arvatavasti on mõlemal seltskonnal ka teistsuguseid esindajaid. Kuid selline on minu tähelepanek. Eks see vist ikka sellest tulene, et inimene on loodud liikuma ja toimetama, värskes õhus olema. Kui aga surutakse kindlasse asendisse mingiks ajaks, siis muutub tõredaks ja pikapeale tuhmub.
Ja et taas sära silmisse saada, tuleb leida see päris oma asi, millega seotult toimetada ja küll siis saab sära tagasi, küll siis pilgud sädemeid pilluvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar