kolmapäev, 15. august 2007

Hiiumaa heietused (vol 3, jätk)

Kui siis Ristnaga ühele poole saime, jäi tee peale ette Kõpu tuletorn - Hiiumaa sümbol ja arvatavasti tuntuim objekt, maailmas töötavatest vanuselt kolmas tuletorn (vanasti olnud sõna otseses mõttes tuletorn - st torni otsas tehti vanasti tuld - ei tea, mis muud moodi see olekski saanud olla, kui nüüd järele m6tlema hakata). Eelmisest tornikülastusest mäletasin, et järgmisel päeval olid teatud lihased haiged - ei tulnud ka seekord "pettuda", sest astmed tuletorni trepil on endiselt kõrged ning nõuavad kogu jala pingutamist ülesronimisel. Tippu turnimine on aga vaeva väärt - üle metsade avanev vaade paneb hinge kinni.

Et torniskäik ei jääks päeva viimaseks ronimiseks, suundusime mägedesse, täpsemalt Rebastemäe matkarajale. Rada kulgeb mööda mäenõlvu, mets on kord alusmetsata ja läbipaistev, siis jälle leidub ka noori puid, mis vaadet varjavad. Matkaraja kaugemas punktis paikneb Hiiumaa kõrgeim mägi - Kaplimägi (63,5 m). Legendi järgi olevat selle mäe otsas asunud Reigi kiriku kabel, mille mäkkeronimisest väsinud abiõpetaja olevat maha põletanud. Mäel asuvast vaatetornist pilku heites võib metsade taga merd aimata.

Järgmiseks peatuspaigaks sai Õngu-Leemeti matkarada, mille märgistust ka pärast nelja võimaliku teeotsa läbikammimist tuvastada ei õnnestunud (ju siis tuleb mõni teine kord tagasi minna) - ja nii asenduski käimine sujuvalt mustikate ja vaarikatega maiustamisega.

Kui siis isu täis sai, tuli suund v6tta Luidja peale. Enne aga ilutsesid teeäärsetel nõlvadel kividest laotud nimed, mida ka autojuhi silm mõnel juhul lugeda jõudis. Luidjale saabudes ootas meid ees lepik, mis sarnanes väga Tabasalu panga alusega - sellise tuttava õhustikuga v6ttis meid vastu Hiiumaa mõnusaim rand - liivane põhi ja parajalt soe vesi.

Pärast pikka suplust jäi veel kolmanda reisipäeva viimane külastuspaik - K6rgessaares Lauka teeristi peidetud orhideede õppepeenar. Kui poleks kaarti käe pärast olnud, siis poleks seda üleski leidnud - kes ikka oskab väiksest rohelisest lapikesest, mis igalt poolt asfaldiga ümbritsetud, midagi seesugust oodata. Aga üles sai ta leitud ning kuigi enamus ekspositsioonist enam ei õitsenud (peamine õitsemisaeg on mais-juunis), õnnestus õitsemas näha neiuvaipa. Ja saigi reisi kolmas päev õhtusse.

Kommentaare ei ole: