kolmapäev, 2. mai 2007

KuMu

Kuigi olen KuMu majas ka enne käinud - auditooriumis filme vaatamas ja suures saalis loodusfotode näitust - oli seekordne külastus minu jaoks esimene KuMu sügavuti külastamine. Kogu kollektsiooniga tutvumiseks jäi aega väheks - kahest tunnist ei piisanud, et lõpuni süveneda viimasesse külastatud näitusesse - Jaan Toomik'u videoinstallatsioonidesse usu teemadel. Lisaaja vajadusele viitab ka see, et 5. korruse näitusesaalis toimus ekspositsioonivahetus - näitus Venemaa kaasaegses kunstist oleks küll pidanud olema juba avatud, kuid tollisekelduste tulemusena saabus näitus planeeritud ajast hiljem ja nii tegeletigi alles näituse ülespanekuga. Ühe KuMu töötajaga vesteldes ilmnes, et muuseumitöötajad viskasid isekeskis nalja, et näitust hoiti sellepärast tollis kinni, et Tallinna tänavatel oli plaanis hoopis vitriininäitus korraldada - hea, kui kurvas olukorras huumorimeelt säilitada osatakse.

Kui nüüd aga sisulise poole peale minna, siis esmalt peaks kiitma KuMu sisekujundust - kui siiani olen natuke skeptiliselt suhtunud sellesse, et kõik kiidavad KuMu't, siis nüüd, ka ise seda hoonet külastanuna, olen väga sama meelt - kui väljast jätab hoone ehk veidi jäise ja karmi mulje, siis seestpoolt on tegemist küll keeruka ülesehituse (suur tõenäosus ära eksida), kuid sümpaatse ehitisega, milles on palju avarat ja heledat ruumi.

Näitustega tutvumisel oli palju äratundmishetki ja meeldetuletusi. Hämmastas see, et siinsamas, nii käegakatsutavad on Eesti kunstnike tippteosed, mida varem on saanud ainult raamatutest näha. Samuti tulid meelde kooliajad, kus kaasaegsemate kunstnike näitusi sai külastatud ja neist ülevaateid kirjutatud. Huvitav oli vaadata väljapanekut Priit Pärna joonistustest, mida siiani on ikka ainult televiisoriekraanilt nähtud. Aega sai mõnusalt sisustatud camp-stiilis toas (Taimi Soo "Triibuline ruum") trumme mängides. Kuid põnevaimad ja intrigeerivaimad olid kaks väljapanekut - "Rääkivad pead" ja Jaan Toomik'u väljapanek. "Rääkivad pead" kujutasid endast nii tuntud kui tundmatute inimeste (ka väikelaste nt) büste, millest siis tuntumatele oli pandud ka heli taha - kollektsioonis sisaldus nii Eesti kultuuritegelasi kui ka nt Lenini ja Stalini büstid. Jaan Toomik'u väljapanek kätkes endas aga erinevaid usuteemalisi videosid, kus harda ja üleva jutu taustal jooksid näiteks mõnel juhul prussakad ja muud räpases keskkonnas elutsevad loomakesed. Natuke shokeeriv, kuid sisult siiski selgelt väljendamas kunstniku nägemust usust.

Seega oli tõeliselt põnev kunstiretk, mida ilmselt tuleb peagi korrata, sest põnevaid näituseid on KuMus lähiajal pakkuda veelgi.

Kommentaare ei ole: