Mitte ainult pea

Kui mingi aeg tagasi kirjutasin sellest, et mu pea on tuult täis, siis nüüd selgub, et mitte ainult mu pea ei ole tuult täis, vaid ma olen ikka täielikult tuulest mõjutatud. Ma ei mäletagi enam seda aega, mil oleksin ilmaennustust vaadanud esmalt sellise pilguga, et mitu kraadi sooja on või kas midagi sajab ka. Kõigepealt tuleb selgeks teha tuulekiirus, siis suund. Ja alles siis, kui meelde tuleb endale meelde tuletada, saab vaadatud ka seda, mitu kraadi sooja lubatakse ja kas võib vihma sadada. Harjumuse jõud on suur ja kuigi mul pole seda tuuleteadmist praegu suurt millekski vaja, siis ikka käib "automaatpiloot" tuulenäitajaid vaatamas.

Maailmade kokkupuude

Enda ümber vaadates leidsin ennast arutlemas teemal, mida mina oluliseks pean. Leidsin ennast mõtlemas selle peale, et olen alati oluliseks pidanud seda, et mul oleksid teadmised ja oskused, saaksin tegeleda asjadega, mis mind kõnetavad. Muud asjad on olnud teisejärgulised. Nüüd vaatasin aga ringi olukorras, kus leidsin teistel inimestel olevat päris huvitavaid atribuute ja leidsin ennast mõtlemas, kas oleksin ennast samuti varustanud sääraste asjadega, nende nimel tööd teinud, kui see oleks olnud eesmärgiks. Ehk siis küsimuseks oli see, kas see, mida teistel on, oleks ka minu poolt saavutatav või mitte. Leidsin ennast sellel teemal arutlemas, aga vastust ei leidnud. Selle järgi, millised teadmised ja oskused tean endal olevat, julgen arvata, et ilmselt ikka oleks see kõik tõesti saavutatav. Aga milleks mulle need asjad, kui ma saan niigi kõik, mida ma tahan, ja need atribuudid mind minu eesmärgile kuidagi lähemale ei aita. Ja teine võluv asi on veel see, et mul on aega, mida tundub, et muidu peaksin rakendama selleks, et luua eeldused atribuutide hankimiseks.

Tegelikult on aga hea näha kõrvalt ka teistsuguseid maailmasid, mis erinevad sellest, milles ise iga päev toimetad ja elad. Sellised kokkupuuted panevadki mõtlema. Teisest küljest aga tore ka see, kui on võimalik kohtuda inimestega ilma mingite eelarvamusteta, lihtsalt puhtalt lehelt. See annab hoopis teistsuguse stardipaku neile suhetele, mis alguse saavad, sest teistsuguses situatsioonis oleksid/saaksid suhted hoopis teistsugused.

Mida mina vajan...

Siin oli siis olemas kõik see, mida ma vajasin. Seda mängulisust, seda kergust suhtlemisel, seda, et võin välja öelda kõik, mis parajasti väljaütlemist vajab. Samas ka see teine pool - et kui on vaja, siis neid õigeid sõnu, õigeid mõtteid.

Elu on huvitav, tõesti huvitav. Üllatav on avastada oma elust õigeid inimesi, kes on täpselt sellised, nagu mina vajan. See on täpselt see, millest olen mõelnud, mida olen tundnud. Seda, et peavad olema inimesed, kellega kõik on lihtne ja loomulik, ilma igasuguste pingutusteta käid teise inimesega täiuslikult kokku. Hea on see tunne!

Ja mulle meeldib see tasakaalutunne. See, et väärtustad teist inimest ja saad aru, et teine inimene väärtustab sind. Ja kogu see väärtustamine käib vaid selle põhjal, mis hetkes viibite ja millised ise olete.

Õrnad inimesed

Selle peale, kuidas mind julgustati, kuidas räägiti sellest, et ei tohi ennast lasta häirida tulemusest, mis saabuda võib, leidsin ennast mõtlemast asja peale veidi laiemalt. Põhjus siis selles, et kui näed enda ees inimest, kes väidab, et elu on ta selliseks koolitanud, et ta ennast millestki eriti mõjutada ei lase, leidsin ennast mõtlemas ühe teise inimese peale, kes minu öeldud lausete peale laiali pudenes.

Kus on piir inimeste tugevuse ja õrnuse vahel? Ja kas see, kui inimene ütleb, et teda mingid asjad ei mõjuta, muudab ta tugevaks või on seda võimalik tõlgendada masinlikkusena või siis sellena, et inimene ongi endale nii tugeva müüri ümber ehitanud, et selle taga ennast turvaliselt tunneb?

Loo moraal on aga sootuks see, mida pean endale ikka ja jälle meelde tuletama: ära jäta midagi tegemata seetõttu, et kardad läbi kukkuda, kui jätad läbikukkumishirmus midagi tegemata, siis see ongi suurim läbikukkumine, tuleb olla julge ja proovida ja riskida, eks pärast paistab, mis välja tuleb.

Ja kogu selle loo muutis lummavaks see hoolimine, mida teine inimene välja näitas - see on väga liigutav. Suur tänu!

Iroonilis-sarkastiline suhtumine

Mõni asi kohe kutsub esile selle, et iroonia ja sarkasm minu seest välja voolab. Olgu selleks siis öeldud repliik või väljendatud põhimõte. Kõike, mis juba välja öeldud, saab kasutada kellegi "vastu". Kui selline võimalus aga juba tekib, siis ei saa seda ju ometi kasutamata jätta.

Ja nii leidsingi ennast ironiseerimas ja sarkastilise märkusi tegemas teemadel, millest mina tegelikult midagi ei tea. Sellega, et ma neist asjust suurt midagi ei tea, olen aga väga rahul. Kuid see ei takista mul inimeste kallal nöökimast.

Hea, kui inimesed aru saavad, et see on kõik üks paras lõõpimine ja pole mõeldud tõsiselt. Kuigi-kuigi, kusagil pinna all on ehk siiski peidus väike torge - milleks muidu teemat üleval hoida?

Poliitiline korrektsus

Jah, me oleme selles osas ikka väga nõrgad. Me ei oska veel igast lausest ja sõnast välja lugeda seda, mida sealt loeb välja poliitiliselt korrektse kasvatuse saanud inimene. See kõik tuli mulle taas meelde, kui mõtlesin selle peale, mis ma siia kirja panin selle kohta, et ma normaalne naisolevus olen ja huvitun meesolevustest. See on poliitiliselt absoluutselt ebakorrektne. Ja seda vaatamata sellele, et minu arvates on igaühe täiesti isiklik asi, kas ta leiab võluva olevat mees- või naisolevused või suisa mees- ja naisolevused, sõltumata sellest, millisest soost ta ise parajasti juhtub olema.

Aga minnes nüüd tagasi poliitilise korrektsuse teema juurde tuleb mul ära rääkida see lugu, mis minuga juhtus ühes tsiviliseeritud Euroopa riigi pealinnas. Tegevuskohaks siis hotell ja selle vastuvõtt. Osatäitjateks siis hotellitöötaja ja mina. Teema käib siis selle ümber, et hotellil oleks vaja mingit garantiid, sest sellest, et hotellis ööbimise eest on juba tasutud, ilmselgelt ei piisa ja iga üksik hotellikülastaja on juba ette hotellile kahju tekitaja (ääremärkusena olgu lisatud see, et antud hotellis, selgus hiljem, pole hotellitoas isegi minibaari, mida tühjendada). Minu käest soovitakse krediitkaarti saada, mida ma, püüdes õppida teiste inimeste vigadest, ei taha kuidagi endal olevat tunnistada. Toimub pikk vaidlemine ja 20-eurose rahatähe väljapakkumine deposiidiks (nõutud 100 euro asemel).

Hotellitöötaja: "(See) ei ole normaalne!"
Mina: "Mina tõesti ei ole normaalne."
Hotellitöötaja: "Ei-ei, teiega on kõik korras, see olukord ei ole normaalne!"

Ja sellise poliitilise ebakorrektsuse õrna kahtluse peale sain üsna kohe hotellitoa uksekaardi ja ka deposiiti polnud korraga vaja.

Mängust saab elu

Kui terve elu on mäng, siis vahel tuleb mäng ellu sisse tuua, et lahendusteni jõuda. Nii sai see asi siis ka seekord tehtud. Sai tehtud, naljaviluks ja mänguks. Ja tegelikult lahenes seeläbi kõik. Mäng viis minema kõik need pained, mis olid. Mäng andis asjale uue sisu ja vormi. Mul on sellest ainult hea meel, sest mängu peab olema.

See aasta pidigi olema mängimise aasta. Vabandust, kui mul see meelest ära läks ja ma elu liiga tõsiselt võtma hakkasin. Mul on hea meel, et nüüd olen leidnud tagasi tee mänguni.

Millal ometi õiged põhjused?

Millal saabuvad need ajad, kui teen asju nende õigete põhjuste pärast? Millal ometi? Kui keegi vaid teaks neid motivaatoreid, mis mind liikuma panevad, siis hoiaks ta kahe käega peast kinni ega suudaks seda kõike ära imestada.

Tundub, et ma suudan jätta veenva mulje, et ma olen huvitatud sisust, kui tegelikult on kõrvalised asjaolud need, mis ajendavad asjadega tegelema, asjade vastu huvi tundma. Samuti on kõrvalised asjaolud need, mis suhteliselt kiiresti suudavad panna unustama eesmärke, põhjuseid ja tähelepanu kõrvale juhtida.

Ja ma olen ikka paras tuulepea. Mis teha, kui mulle meeldivad meesolevused? Mis teha, kui mulle meeldivad lõbusad ja naljalembesed meesolevused? Ma olen täiesti normaalne naisolevus ja mind huvitavadki meesolevused.

Samas ei käi ma ka vilavate silmadega ringi ega otsi meesolevusi, vaid nad peavad ise mu tähelepanu enda peale saama, siis alles võib tekkida midagi, mis mind neid märkama sunnib.

/Kui vähe on rõõmuks vaja: näha seda, keda soovid näha, saada enda kõrvale istuma seda, keda soovinud oled, kedagi, kes vaatamata sellele, et talle pakutakse teist kohta, otsustab siiski just sinu kõrvale istuda./

Kui juba unenäos, siis...

Naer tabas mind ootamatult. Eks ikka ole elus selliseid hetki, mil asjad kokku jooksevad ja neist saavad mingid täiesti uued asjad.

Nii siis oli minugagi. Oli mul siin mingi aeg tagasi unenägu, kus nägin üldsusele tuntud inimest täiesti ootamatus situatsioonis toimetamas enda elus. Inimest, keda olen näinud vaid televiisori vahendusel ja korraga oli ta minu unenäos tegemas asju, mida peaksid tegema need inimesed, keda tead ja tunned. Aga tema oli siis tegemas neid asju.

Täna aga juhtus seesama inimene mulle ette hoopis teises kohas ja ma ei suutnud naeru pidada. Kuidas on niimoodi, et asjad omavahel ühenduvad, kiiresti ja sellises ajalises järjestuses.

Pole siis imestada, et ma naerma hakkasin, täiel häälel. Kui see, mis see inimene, minu unes tegi, oli väga jabur, siis see, mis täna toimus, polnud seda üldsegi, aga lihtsalt see seos kahe asja vahel oli hämmastav.

Tagasi tiritud

Kui olen viimaks välja saamas sellest, millest olen juba pikalt välja tahtnud saada, siis ikka enam tekib olukordi, kus mind tahetakse tagasi tõmmata selle asja sisse. Miks olete nüüd korraga otsustanud, et peate mind sinna tagasi kiskuma? Miks te ei lase mul nüüd edasi minna, nüüd, kui viimaks olen leidnud võimaluse ja tee, mida mööda edasi minna? Aga eks ise olen süüdi - olen lasknud ennast sisse mässida ja kuigi keha on juba vabastatud, takerduvad jalad veel väätidesse. Aga küll ma neistki vabaks saan...

Silm säramas

Täna sain komplimendi osaliseks, et mu silm säravat. Tore, kui see ka välja paistab, see, mis toimub mu sees. Peabki välja paistma. Et kõik, mis arvasin, et vajub unustusehõlma ja on vaid möödunud suve imeline mälestus, polegi veel möödas, vaid hoopis uued võimalused ootavad mind. Ehk siis "suvi" jätkub. Seepärast olen saanud ka uue hoo sisse. Poleks arvanud, et see asi nii lihtsalt käia võib. Aga käis.

Tore on avastada, mis siis tegelikult ikka hinge helisema ja silma särama paneb. Et see, mis võis tunduda illusioonina, on tegelikult ikkagi reaalne soov ja tahe. Hea on ka iseendast rohkem teada saada.

Valmis, ikka valmis

Kui ees on mõni uus seiklus, mida kaua oodanud olen, siis ikka tuleb ärevus sisse. Aga eile mõtlesin, uue seikluse lävepakul, et mina olen valmis. Olen valmis vastu võtma seda, mida pakkuda on. Tore on selline enesemobilisatsiooni seis. Seis, kus tunned, et vaim on valmis ja tee võib alata.

Kõige vahvam on, kui leides oma elus uue asja jaoks aega, avastad korraga, et jaksad ka teise asju justkui rohkem teha. Vaat selline vaimuteravus on praegu mu sees.

Plaan paigas

Kui oled mingi mõtte oma pähe võtnud, siis ei pruugi ta olla esialgu päris selge ja arusaadav, läheb aega ja siis nihkuvad asjad oma kohale ja näed, kuidas kõik asjad olema saavad ja milline see mõte täpselt on ja kuidas ta realiseeruma peab.

Nõnda ongi mul nüüd üks plaan, uduse hommiku käigus selgeks ja lõpuni ilusaks mõeldud. Selline mõttetäius on mind sel aastal veel ühe korra tabanud, aga siis olin selgust otsinud pikemalt. Ja selle täiusliku mõtte tulemusena teoks saanud asi oligi nõnda hea või isegi parem, kui see täiuseni mõeldud mõte. Nüüd aga võttis mõtte täiustumine veidi vähem aega, kuid see ei ole kvaliteedile mõju avaldanud. Plaan, niisiis, on nüüd selgelt paigal. Ja kui on plaan, siis tuleb see ju teoks teha - nii lihtne see kõik ongi!

Ulakus minu sees

Korraga tuli see ulakus minu sisse. Ühe meeldetulnud seose kaudu leidsin tee lahenduseni, mis oli lihtne ja tõi kaasa suure vabanemise. Nüüd on ulakus minu sisse istutatud ja kuidagi ei saa ma sellest erutusest üle. Justkui uus elu on tulnud ja uued tuuled puhuma hakanud. Vanad mõtted on peast pühitud ja asendunud uute ning lõbusatega.

Vahva! Tore! Uus algus on alati hea!

Udus liikudes

Udu on midagi seesugust, mis muudab maailma. Tegelikult polegi ju palju vaja, natuke auru panna ringi lendama ja ongi korras. Nii leidsin ennast liikumas udus, kulgemas maanteel, mida olen mitmeid kordi sõitnud ja mis peaks selge olema. Aga udus nägi see kõik hoopis teistmoodi välja ja kuidagi ei suutnud aru saada, kus parajasti olen ja kui kaua veel sõitma peaks. Loodus sai hoopis teistsuguse näo - valgus ja varjud keerasid prisma paigast ära. Ja päris vägev on aru saada, mida võib teha lihtne veeaur.

Kui õigesti kõik on...

Vahel on hea, kui jääd mingitest asjadest kõrvale. Mingitest sellistest asjadest, mis peaksid olema sinu elu lahutamatuks ja loomulikuks osaks, aga mingitel põhjustel ütleb sisetunne sulle, et neid asju tõeks ei saa. Ja nii on ka minul olnud ühe sellel aastal kedranud looga, mille mitmest etapist ma teadlikult eemale hoidsin. Viimaks siiski mõtlesin, et olgu, see on oluline hetk, selleks hetkeks pean ma kohale minema. Läksin ja sain aru, et sisetunne ei petnud mind sugugi. Kuigi sel hetkel olid otsustamise põhjused teistsugused, oli mul hea meel, et tegin just niisuguse otsuse. Samamoodi see viimane otsus - tehtud küll pigem isiklikest põhjustest ajendatuna - näitas läbi selle, mis pildimasinasse jäi, väga selgesti, et ma ei oleks tahtnud seda kõike lähedalt näha.

/Ja ma siiralt imetlen inimesi, kes suudavad tervet mõistust säilitada, kui nende ümber sähvivad pidevalt kaamerate välklambid ja kogu aeg on keegi, kes tahab intervjuud teha või pilti või autogrammi saada. Kahjuks sattusin ise ootamatult sellise asja tunnistajaks ja minule kõrvalseisjana oli see ikka täiesti talumatu./

Lihtsalt fikseerimiseks

Inimene kuuleb seda, millest ta aru saab.

Toiduga ei mängita. Eestlase parim toit on teine eestlane. Ja need kaks mõttekildu kokku panna: eestlasega ei mängita. Või siis hoopis: eestlase parim mäng on teine eestlane?

Kui mõtted liiguvad kahe äärmuse vahel, siis kas tõesti on tõde kusagil seal vahepeal või ongi vastus ühe äärmuse juures.

Huumorit peab olema!

Jah, nii see on. Huumorit peab olema, sest ilma on asi igav. Nii panebki mu silma särama ja meele helisema huumor. Iseäranis selline eneseirooniale kohane, mitte väljaspoole suunatud. Nõnda siis kaks õhtut järjest, mõlemal õhtul võimalus naerda, sest tegijad pakkusid huumorit. See oli hea. See kulus ära. See tegi asjadest asjad, rohkemat kui midagi, millest õrnalt puudutades mööda lähed.

Kui suudaks vaid...

Mõnikord ma mõtlen selle peale, et kõik on meie mõtetes ju kinni. Iseäranis tuleb see mõtetest sõltuvus sisse siis, kui teemaks on vabadus. Vabaduse tunnetamine on ju tegelikult puhtalt mõtetes kinni. Nii võid ka kinnises ja pimedas ruumis suuta mõelda ennast suurele avarusele ja tunnetada vabadust. Ja iseennast vabaks mõelda mistahes asjades ja olukordades.

Aga miks siis seda kõike nii raske teha on? Aga miks siis on nii keeruline ka neil hetkedel, kui on vabadus reaalselt olemas, seda näha ja selle olemasolust aru saada?

Head vabaks mõtlemist!

Kingad viksitud...

Jälle peab minema. Jälle peab olema. Seepärast saidki kingad viksitud, paremad riided välja otsitud. On vaja minna, taaskord. Elu on juba selline, et nõuab mõnikord olemist. Olemist vormiliselt. Eks tuleb sellega leppida, sest see pole ju midagi ületamatut. Õnneks juhtub seda harva. Aga millegipärast on see iga kord aina raskem. Vist ei peaks selle peale mõtlema, siis tuleks see asi ehk lihtsamalt. Tean inimesi, kelle jaoks olemine on oluline ja siis, kui nad saavad olla, tunnevad nad ennast hästi. Mina nende inimeste sekka ei kuulu. Ma tahaks niisama olla, tahaks olla nii, nagu tahan, mitte nii, nagu pean. Vaat selline lugu siis tänasesse hommikusse.